Meelis Oidsalu: vaikusest kultuuris ja poliitikas

Meelis Oidsalu Foto: Erakogu

Äsjase Sirbi-skandaali üks huvitavamaid sündmusi oli fotoseeria avalikult vaikivaist kultuuritegelasist. Ühed nägid kultuuriautoriteetide kinniteibitud suudes agressiivset enesevigastamist, teised tüdimust tulutust diskussioonist, kolmandad võimu vägivalla all kannatava vaimu ausat appikarjet.

Tõnis Mäe või Kristiina Ehini ja Kristen Michali või Edgar Savisaare vaikimisel on üks oluline vahe. Kui demokraatias on poliitiku vaikimine või probleemide artikuleerimata jätmine valetamise ja võimu kuritarvitamise, korruptsiooni ilming, siis kultuuris on vaikimine ja väljenduse looritatus igapäevane enesekehtestamise ja -väljenduse viis1. See olemuslik erinevus demokraatliku ja kultuurilise suhtlusmudeli vahel tekitas suuteipimise aktsiooni puhul küsimuse, kuivõrd kunstilised praktikad sobivad demokraatlikku debatti.

Antoine de Saint-Exupéry kirjeldab oma «Väikeses printsis» olukorda, kus minajutustajast lendur üritab pärast hädamaandumist kõrbes tema ette ilmunud väikese printsi palvel joonistada lammast. Mõne aja pärast tekib piloodil frustratsioon, sest tal pole väikese idealisti tujude rahuldamiseks ei aega ega oskusi. Ka prints muutub üha rahulolematumaks. Lõpuks visandab lendur kasti ja kinnitab printsile, et lammas on seal sees. Prints on rõõmus ja piloot saab asuda taas lennukit remontima, et mitte janusse surra.