Tähtvere valla Tähtvere külas on elanud minu esivanemad mitu põlve, ka mu isa on ilmselt siinsamas, minu koduaia taga asunud saunas sündinud. Seega on see küla meie perekonnale suurema tähendusega: meie kodu, kus on mõnus ja hea olla.
Tellijale
Tartu linn liigub tasahilju Tähtvere külale lähemale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma majapidamine on mul Tähtvere valla Tähtvere külas kaheksandat aastat, tegu ei ole uusarenduses asuva koduga. Kuigi meie majapidamine on Tartu piirist vaid 400 meetri kaugusel, on õhustik siiski üsna maalähedane. Meil on kaks koera (kellest olen Annelinna tüdrukuna unistanud lapsest saadik) ja kass.
Suvel kasvatasime lastega koos suureks tibud, paar neist jäi alla rebasele, ülejäänud läksid talveks maale vanaema juurde.
Mulle meeldib tohutult elukohaga kaasnev vabadus: saan käia paljajalu aias ning soovi korral kõvasti ja valesti laulda teisi sealjuures häirimata. Keldrist on võtta oma aia saadustest valmistatud hoidiseid, lapsed hakkavad kohe lume sulades ootama marjade valmimist.
Ja kui lumi on maas, ei pea kelgumäge kaugelt otsima, talvemõnusidki saab nautida kodust lahkumata. Sealjuures ei ole me elust eraldatud: küla ei ole majadest küll pungil, ent naabrid on siiski vajaduse korral mõnusalt käeulatuses.
Pigem maale kooli
Suurim probleem seoses elukohaga on korraliku ühistranspordi ja kergliiklustee puudumine.
Et Tähtvere vallal sõidab külast külla koolibuss, on see üks põhjustest, miks oleme kaalunud, et praegu linna lasteaias käivad lapsed võiksid kooliteed alustada hoopis kodust kümne kilomeetri kaugusel Ilmatsalus ehk Tähtvere valla koolis.
Tulevikule mõeldes teeb meid murelikuks see, et kavandavate tee-ehituste pärast võime ilma jääda oma metsast, kust saadud puudega kütame kodu.