Mis ühendab uudist selle kohta, et internetis loodi naljalehekülg «Eesti mees ehk kartulipea» ning teadet Piusa jõest üle ujunud sudaanlasest, kes paraku katsumust üle ei elanud? Õige vastus on see, et mõlemad räägivad teisekäsitlusest, kõige klassikalisemast etnotsentristlikust tööriistast, kus end defineeritakse vastandumise kaudu ehk läbi selle, mida me ei ole.
Küll tõi paralleeli tõmbamine Eesti meeste ja kartulite väidetava välise sarnasuse vahel kaasa valuliste kommentaaride tulva, kus nõuti, mis õigusega võib siin elavaid härrasid niimoodi mõnitada. Et asja mõtteks oli huumor – olgu siis hea või halb –, ei sobinud põhjenduseks, sest see nali ei ole ju naljakas. Mõnitamine oli seda ilmselgem, et lehekülg oli inglise keeles – järelikult on autoriks välismaalane, kes võtab põliselanikke naeruvääristada.