Omanimelise plaadiga on tavaliselt kolm võimalust: debüütalbumiga nime muusikaajalukku kinnistamine, hilisema materjali puhul kas inspiratsioonivaene tähelepanukatse või suur seisukohavõtt. Warpainti teine plaat 2010. aasta «The Fooli» järel püüdleb kolmandasse kategooriasse: minimalism ruulib ja inspiratsiooni on ammutatud r&b’st ja triphopist. Tulemuseks sensuaalne, aga läbinisti külm ja kalkuleeritud album, mis nõuab süvenemist.
Radioheadi pikaaegse kaastöölise Nigel Godrichi puudutust on tunda: sarnaselt tiksuvad ka raadiopea viimased teosed. Esimesed reaktsioonid «Warpaintile» tunduvad kuulajaskonda kaheks jagavat: selline pealtnäha ebasõbralik heliuniversum kas imeb endasse või peletab juba poole albumi pealt eemale. Mina kuulun esimesse koolkonda: miks ei peaks meeldima terve plaaditäis maheda häälega naisroboteid, kes sünkopeeritud rütmide ja lõpmatuseni keerlevate kitarriarpedžode saatel oma isiklikus helitehases mässavad? Kauaoodatud album klassikustaatuseni küll ei küündi, aga aastaalguse plaadipõuda leevendama sobib enam kui küll.
Silvia Urgas
---------------------
/nginx/o/2014/01/24/2772584t1hafdb.jpg)
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)