Kalle Muuli: Kaido Kama tulek

Kaido Kama Foto: Toomas Huik

Laulva revolutsiooni hoog sumbus 1989. aasta algul sisepoliitiliseks nägeluseks selle üle, kelle tee on õigem. Suur läbimurre ja lõplik vabanemine, mis 1988. aasta suvel paistis juba nii lähedal olevat, nihkus ebamäärasesse tulevikku.

Ka vabadusvõitluse rindejoon oli ähmastunud. Okupatsioonivõim lubas kasutada ja kasutas ka ise rahvussümboolikat. Mitte ainult Rahvarinde, vaid ka kompartei juhid nõudsid ENSV suveräänsust. See ei tähendanud nende keeles küll riiklikku iseseisvust ja NSV Liidust lahkulöömist, kuid oli kõlava sõnana paljude jaoks siiski piisavalt ahvatlev eesmärk.

Rahvarinde juhid, kes alates Vaino Väljase määramisest EKP etteotsa 1988 juunis olid kompartei ladvikuga sõbralikes suhetes ja sageli koguni üksmeelel, asusid nüüd kompartei juhtide populaarsuse kasvades neid ründama, olles ise enamasti jätkuvalt selle partei liikmed. Suhteid teravdas ka Mikk Titma tõus EKP ideoloogiasekretäriks 1988. aasta detsembri algul. Aasta varem oli Savisaar palunud Titmalt allkirja IME-ettepanekule, nüüd aga oli Titma ohtlik konkurent. «Väljas oli pehme, Toome ei olnud Titmale konkurent, viimasel oli vaja vaid Rahvarinne tasalülitada,» kirjutas Savisaar 20 aastat hiljem raamatus «Rahvarinne 1988».