Mihkel Kunnus: kus koeb palgalõhe?

Mihkel Kunnus Foto: Erakogu

On laialt teada, et Eestis on viimasel paarikümnel aastal kõikunud naiste ja meeste palgaerinevus 20–30 protsendi vahel. Juhan Kivirähk kasutas kord näitlikustavat kujundit – keskmisel naisel tuleb 101 päeva rohkem tööl käia kui keskmisel mehel, et teenida sama aastapalk. Ebaõiglus! Kes on süüdi?

Kui heidame pilgu ajalukku, siis peame tõdema, et see, mille üle õigupoolest muretsetakse, on palgalõhe liiga aeglane vähenemine (võrreldes teiste ELi riikidega). Palgalõhe on olnud kogu aeg ja veel mitte kuigi ammu tagasi lausa nii ränk, et sellest on kummaline rääkidagi. Hea sissevaate võib saada feminismi kullavaramusse kuuluvast Virginia Woolfi esseest «Oma tuba». Seal mainib ta muu hulgas, et sellest pole veel poolt sajanditki, kui naine võis hakata seaduse järgi üldse isiklikku raha omama. Selles punktis on veel eraldumatult koos kaks probleemi, millest üks on enam-vähem täielikult lahendatud, aga teine – sugugi mitte vähem oluline! – märkamatuks unustatud.

Esimene on sooliselt diskrimineerivad seadused. See probleem on enam-vähem täielikult lahendatud (soolised eristused on veel sõjaväe ja abieluga seonduvas). Teine on palju üldisem ühiskondlik protsess. Nimelt see, mil määral on tehtava töö tulemus rahaliselt vahendatud. Sest ega inglise naised siis 19. sajandi lõpuni käed rüpes istunud! Nad tegid kõvasti tööd, aga see ei konverteerunud (otseselt) rahaks (nende endi kätte). Ometi on just selles protsessis väga palju tänapäeva probleeme. Üldisemalt siis selles, mil määral on inimese elufunktsioonid vahendatud rahaga.