Vastukaja: üksikvanema rääm ja viletsus

Jaan Tooming
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pm

Praegune vanaduspension on muidugi kurb nähtus. Kui elatakse kahekesi, siis veel tullakse toime, kuid üksik pensionär näeb tihti näguripäevi. Pensionär, kes käib tööl, saab kenasti hakkama. Oletame, et pensionär saab suurt pensioni. Kas ta oskab midagi mõistlikku peale hakata oma vanadusepõlves? Me kuuleme, kuidas välismaalased käivad oma pensioni eest rändamas ja elavad talvel soojal maal. Kas see ongi siis elu siht?

Üksikema Kairit Henno kirjutas tähelepanuväärse loo üksikemadest (PM 6.02). Eestis on ligi 50 000 üksikema. See on suur hulk inimesi, eriti kui arvestame, et need üksikemad on ju koos lastega. Meie riik ei hooli üksikemadest, üks laps pole üldse arvestamist väärt. Suuremat toetust makstakse kolme lapse pealt. Kuid 19 eurot toetust üksik­emale on ikkagi narrimine.

Oleks ju loomulik, kui üksikemad saaksid vabalt elada toetusest kuni lapse täiskasvuks saamiseni. See lahendaks meil ka iibeprobleemid. Sest paljud hakkaksid sünnitama rõõmust, sest riik hoolib neist. Ja oma järeltulevast põlvest. Ning kui lapsel on hoidja või on lasteaed, siis saaks üksikema käia ka temale rõõmu tooval tööl. Nii oleks ta kasulik ühiskonnale kahekordselt: laps ja töö ühiskonna heaks. Kuna üksikvanemad on tavaliselt noored, siis nad oleksid ka selgema peaga ja loovamad kui vanad pensionärid, kes tööl käivad. On aeg lõpetada jutt perekesksusest.

Aeg on teine, meie ühiskond vajab inimesi, kes oleksid sõltumatud ja iseseisvad, kes oskavad oma elu seada nii, nagu neile meeldib. Ja paljud naised on otsustanud lapsi üksi kasvatada. Riik peaks toetama neid ja andma neile rohelise tee. Siis oleksid need ligi 50 000 üksikema õnnelikud ja kasvataksid oma lapsi tarkadeks kodanikeks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles