Võistlejad astuvad areenile rahvusvärvides, olümpiavõitja riigi lipp tõstetakse mastis kõige kõrgemale, tema auks kõlab ta kodumaa hümn. Mäletate, millise hardusega elasime kaasa soomlastest olümpiavõitjatele 1970.–80. aastatel. Sest kuigi masti tippu tõusis sinivalge ristilipp, kõlas ometigi meie ühine hümn. Ja mäletame ka Erika Salumäe pisarais silmi, kui ta jälgis Barcelonas oma riigi lipu tagurpidi tõusmist masti.
Õnnepisarate kõrval oli küllap ka kahetsust teadmisest, et oleme nii noor ja väike riik, kelle riigilipu värvegi ei oska muu maailm õigesti reastada. Ja mis tundega vaatame nüüd oma sinimustvalge käiseeraldisega sportlasi rühkimas suusaradadel võistlejate lõpuosas? Nad on ju kõik seal ennast ületamas, aga nad on ka riik. Rootsi jäähokikoondis on soomlastele «rakkaat viholaiset» – armsad vaenlased. Viimati, kui «noored lõvid» võitsid maailmameistri tiitli, võttis kodus neid vastu väljakutäis rahvast. Nii et poliitikast ei pääse. Suurtel ja väikestel avaldub see lihtsalt erineval tasemel: üks tahab näidata, et ongi suur ja võimas, teise võimaluseks on näidata, et temalgi on taskus trumpe.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2323911t1h06a8.jpg)