Ma olen üllatunud. Kaja Kann toob välja lavastuse, mis tegeleb eksistentsiaalsete küsimustega ja on dramaatiline, koguni meeleheitlik!? Mis on lahti? Kuhu on kadunud järsku too võluv lihtsus, pretensioonitus, lapsemeelsus, spontaansus, avastamisrõõm, mis on ikka iseloomustanud ZUGA Ühendatud Tantsijaid, tõsi, viimastel aastatel üha vähem.
Siiski, midagi on ka alles, näiteks autori kustumatu armastus torude (loe: igapäevaste, teatrilava mõttes pisut ootamatute esemete) vastu. Oma eelmises soolos «Eestis elavad laika koerad» (2006) pühendas ta torudele pika monoloogi, viies vaataja kurssi, kuidas vesi tema kodus mööda torusid lõpuks kraanini jõuab. Nüüd kasutab ta neid pikaks ketiks liidetuna sõna otseses mõttes vahendina, üritab neid õhus taltsutada, oma tahet peale suruda ja kogu aeg on õhus pinge, et see ei õnnestu, et kogu see kaadervärk kukub kokku.