Nüüd oleme kõik ukrainlased

Jonnakad ja kindlameelsed ukrainlased püsisid külmast ilmast hoolimata päevade kaupa Maidani barrikaadidel. Foto: SCANPIX

Päev päeva, siis juba nädal nädala järel istusin, käed rüpes, uskudes, et see ei ole midagi tõsist, et see on vaid järjekordne sündmuseke ei kunagi lõppevas Euroopa loos, milles on palju värvi, natuke ärevustki, aga ei mingeid põhimõttelisi muudatusi. Siis võtsin end kokku ja otsustasin kohale sõita, kuid mu pass oli põgusa Ungari-sõidu ajal varastatud. ELi piirirežiimi või õieti selle puudumist ära kasutades sain raskusteta naasta kodulinna Viini ja juba mõne nädala pärast andis Taani saatkond teada, et võin uue passi järele minna.

Kakskümmend neli tundi hiljem olin Ukraina pealinnas Kiievis ning seisin Iseseisvuse väljakul, mille on nüüdseks nimetanud Euromaidaniks revolutsionäärid – jah, just revolutsionäärid, seda nad on. Minu üle viiekümne aasta kestnud reporterikarjääri vältel oli see üks rõõmustavamaid kogemusi, jäädes emotsionaalse mõju poolest kuhugi Balti keti, Berliini müüri langemise ja rumeenlaste 1989. aasta jõuludeaegse verise ülestõusu kanti. Viimane, too ülestõus, ma usun, pole veel oma lõplikku lahendust leidnudki.

Ma usun ka seda, et Ukraina revolutsioon pole veel saavutanud oma tippu, rääkimata lõpplahendusest. Paljugi võib juhtuda. Ärgem unustagem, et 1968. aasta algul lubas Nõukogude Liit, praeguse Venemaa eelkäija, Tšehhoslovakkias aset leida märkimisväärsetel ideoloogilistel kõrvalekalletel, enne kui südasuvel sisse tungis.