Raske on kujutleda meie kaaskodanikke püstitamas Toompeale mingit «valimis-Maidani». Ja kui isegi otsida midagi geneetilisest mälust ja jõuda Mahtra sõjani, siis ka seal lasid meie esivanemad end peksta mitte niisama mässumeelest, vaid ikka toetudes «uuele seadusele» ja keeldudes allumast vanale.
Seega, enne kui revolutsioonist rääkida, on vaja tekitada paber, mille nimel sellele üles kutsuda. Teha valimisseadust, mis rahva tegelikku tahet maksimaalselt arvestaks, pole aga lihtne. Iga katse praegust seadust muuta viib meid tulemuseni, et üks 1991. aastal loodud valimiskorra tugevamaid jooni on paradoksaalselt just võimalikult väikese osa häälte «kaotsiminek». Ja ometi on põhiline etteheide, mida seoses valimistega kuuleme, et «valisin Jüri, aga parlamenti sai hoopis Mari».
