Presidendi kõne kui aktsioon

Rein Veidemann. Foto: Peeter Langovits

Eesti Vabariigi president on küll põhiseaduslik institutsioon, aga tema võimuosalus piirdub paljuski esindamise ning riigikogu ja valitsuse «vahemehe» rolliga. Ometi on kaks valdkonda, kus ta on ainupädev, st kuhu pole kaasatud ükski teine põhiseaduslik institutsioon: tal on seaduste vetoõigus ning ta on riigi esimene kõneisik ja eestkõneleja. Sellest tulenevalt on presidendi kõned, millest Eesti puhul tähtsaimaks on kõne vabariigi aastapäeval, enamasti läkitused.

Kuigi nende kujunemises osalevad paljud asjatundjad – presidendi kantseleis on erinevate valdkondade nõunikud –, on aastapäevakõne ikkagi presidendi enda tähtsaim aktsioon. Ma ei tea, kas Toomas Hendrik Ilvesel on kõnede kirjutamiseks palgatud oma erasekretär. Tõenäoliselt mitte, sest literaadina ei valmista teksti koostamine talle ilmselt vähimatki raskust. Vastupidi, see on talle looming. Lennart Meri oli kirjanik ja publitsist. Isegi kui tal oli abilisi, ja tean, et neid oli, on ta raamatuks koondatud kõnede («Presidendi kõned») isikupärane retoorika selgelt äratuntav.

Võin oma «kõnenõuniku»- kogemusest öelda, et need kõige tähtsamad presidendi kõned algavad kõne alustekstist (konspektist, «kõne põhjast», teesidest), milles osaleb president ise ja teised tema nõunikud, ning kõne põhikujunditest, mis teevadki sellest läkituse. Kes võtab lugeda raamatut «Kõned, mis muutsid maailma», see näeb seal, kuidas mingi tees või ütlemine omandab sümboli tähenduse, mis hakkab elama omaette elu. Kuulsaimatest kas või näitena toodud Martin Luther Kingi «Mul on üks unistus». See kõne tõesti muutis Ameerikat ja maailma. Mõnest kõnefragmendist saab fraseologism, nagu Lennart Meri «Eestile on kombeks üks president korraga» või küsimus Eesti Nokiast. Viimane omandab täna aga hoopis iroonilise tähenduse, sest see soome Sampo, mille kordumist Meri Eestilegi soovis, on ära müüdud Microsoftile.