Hardo Pajula: revolutsiooni sünnitatud

Hardo Pajula Foto: SCANPIX

Kui president Lyndon Johnson 1964. aasta suvel kitsikusele «halastamatu sõja» kuulutas, oli USA ametlik vaesuse määr langenud 1949. aasta 33 protsendilt 18 protsendile. Johnsoni viie ametiaasta jooksul langes see veel viis protsendipunkti. Ronald Reagani võimuletulekul 1980. aastal püsis nimetatud näitaja aga endiselt 13 protsendi juures, olgugi et sotsiaalkindlustuseelarve oli vahepeal kasvanud 1965. aasta 2,2 miljardilt dollarilt 72,5 miljardile dollarile. Nende arvude taustal on raske vastu vaielda USA sotsiaalpoliitika konservatiivse kriitiku Charles Murray sõnadele: «Kui vaesusevastase sõja alguseks pidada 1964. aasta asemel 1950. aastat, siis võib õigustatult ütelda, et hetkel, mil Lyndon Johnson otsustas sõda pidama hakata, olime me seda juba võitmas.»

Reagani parempööret soodustavate asjaolude taga oli muuhulgas tähtsal kohal ameeriklaste muutunud suhtumine vaesusesse. Selles küsimuses on avaliku arvamuse pendel viimaste sajandite jooksul kõikunud tegelikult päris suures ulatuses. 14. sajandi suure katku järgse tööjõunappuse olukorras hakati vaesuses elu paratamatu osise kõrval nägema asjaomaste isiksusehäireid. Säärane hoiak mõjutas Elizabethi vaesteseaduste kaudu lääneriikide sotsiaalpoliitikat laias laastus kuni Teise maailmasõja lõpuni. Pendel käis oma parempoolseimas servas ära 1834. aastal, mil vaesteseaduse muudatus sätestas, et sotsiaalabi tohib edaspidi jagada vaid töömajades, milles valitsevad olud sarnanesid taotluslikult vangla ja hullumaja omadega.

Vaevalt poolesaja aasta pärast oli tikats teel juba teise äärde. Inglise filantroop ja empiiriline sotsioloog Charles Booth üritas oma 1890. aastatel trükivalgust näinud mitmeköitelises «Londoni inimeste elus ja töös» veenda avalikkust, et vaesus on pigem hingetu majandussüsteemi välditav tagajärg. 1930. aastate majanduskriis tähistas Boothi argumendi seljavõitu. Ühendriikides korraldas Franklin Delano Roosevelti kriisiaja reformikava riigi otsustavalt ümber ning lõi ühtlasi ideoloogilise pinnase oma parteikaaslase Lyndon Johnsoni hilisemaks helge ühiskonna (Great Society) programmiks.