Hoiatus meie vereproovist

Arko Olesk
, TLÜ/Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Corbis/Scanpix

Vanarahva uskumuste seas oli palju endeid, mis kuulutasid ette kellegi surma. Olgu selleks üle katuse lendav must kaaren või seina sees allesjäänud elupäevi tiksutav puukoi. Käo lubatud eluaastaid loeb ehk tänini iga kevadine looduseskäija.

Pole välistatud, et muistsed ended said alguse juhuslikest kokkulangevustest, kui näiteks peatselt pärast ronga ilmumist tabaski majapidamist lein. Inimene on ikka meister leidma seoseid ja süüd sealt, kust tahetakse. Kuid selline järeldus pole kindlasti teaduslik, erinevalt ajakirjas PLoS Medicine ilmunud artiklist, mille juhtautor on Eesti Geenivaramu vanemteadur Krista Fischer.

Siiski tükib rahvatarkuse ja teadustulemuse võrdlus vägisi pähe: teadlaste leid, et teatud verenäidud ennustavad tugevalt peatse suremise riski, ka näiliselt tervetel inimestel, on justkui aiateibal istuva kaarna nägemine. Hirm hiilib südamesse, ent ette võtta midagi ei saa, sest me ei tea, mida tegelikult karta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles