NUKU teatris domineerivad visuaalne mõte ja tegu

Pilk veresoonte sisse: «Lugu kahest vereliblest». Foto: Georg-Sander Männik

NUKU teatri repertuaari paarkümmend lavastust nii lastele, noortele kui täiskasvanutele ei räägi ilmselt milleski muust kui rikkusest ning ilma liigse süvenemiseta tundub mõnda aega taas kodu- ja töörahus kulgenud teater kindlatel jalgadel olevat. Mängukava on lausa nii tihe, et kahte kõige värskemat lavastust – «Puuhaldjate lugu» ja «Lugu kahest vereliblest» – on märtsis võimalik näha vaid üksikutel kordadel.

Noorele vaatajale tehtud teatrit vaatan kindlameelses tõdemuses, et hea on selline teater siis, kui see meeldib ka täiskasvanutele. Esmalt üllatasidki mõlemad lavastused oma visuaalsusega meeldivalt.

Mirko Rajase lavastatud «Puuhaldjate loo» lavakujundus oli võimas: kunstnik-insener Kalju Karl Kivi loodud muteerunud ekskavaatorite ja koppade ristsugutise laadne puutaoline moodustis, millel elasid kaks haldjat ja kelle vahel intriig arenes, andis vaataja fantaasiale vajaliku ruumi ning nukuteatrikunsti sünniks ideaalse platvormi.