/nginx/o/2013/02/22/1592620t1hb567.jpg)
Läksid kord kaks meest pühakotta palvetama. Üks mees oli Oxfordi kõrgesti austatud õpetlane, teine poliitik. Poliitik sammus kohe altari ette ning tänas enesekindlal häälel kõigevägevamat, et see on andnud talle mugava ametikoha, kuulekad valijad, parteijuhtide soosingu ning hea väljavaate edeneda veelgi järgmise valitsuse ümberkorraldamise ajal. Oxfordi õpetlane hoidus kiriku taganurka ning sõnas poolsosinal, pilk maas: «Issand, halasta mu peale. Mina olin selle mehe õpetaja.»
Viimasel veerandsajandil on maailma vallanud nõndanimetatud demokraatia majandusteooria. See on imporditud Ühendriikidest, kus üks senaator olevat seda selgitanud oma kaaslasele nii: «Mina tegelen häältega samamoodi, nagu sina naftafutuuridega.» Tõeline poliitiline meisterlikkus peitub konkreetse valijatekogumi enda poole võitmises ilma teisi ärritamata. Seda kutsutakse sarnase riistapuu järgi koeravileks: poliitik teeb avalduse, mis mõjutab kindlat valijaskonda, aga mida ei märkagi teised, keda muidu võiks eemale tõrjuda avalduse sisu. Poliitika on muutunud populaarsusvõistluseks, selle tuum ei ole enam rasked valikud ja karmid otsused.