Maarja Kangro: kodutute ajakirjandus

Maarja Kangro Foto: Erakogu

Sellal kui Venemaa on rahuajale ­Euroopas lõpu teinud, sööme koos ühe Viinis õppiva sõbraga struudleid Thomas Bernhardi lemmikkohvikus Café Bräunerhofis. Tuleb tõmmu mehike lehepakiga ja anub: «Bitte!?» Kelner ajab ta minema. Ent­schuldigung, bitte nicht. Mehike kaob kuulekalt.

Kui me kohvikust väljume, seisab ukse ees juba uus lehemüüja, ebamäärases eas mustlanna, ja ütleb niisama haledalt «Bitte!?». Naine müüb Augustini, Viini vanimat kodutute lehte. Ta näitab hinda 2.50, mille all seisab, et 1.25 sellest läheb müüjale. Mu sõber on ettevõtmise suhtes skeptiline ja ütleb, et annab vahel kodutuile parem otse raha. Miks lasta kellelgi vahelt teenida? Lehed naise käes on käkras ja koledad.

Järgmine Augustini-müüja seisab Morawa raamatupoe ees. Silma järgi 50-aastasel mehel on ilmselt Parkinsoni tõbi, värisevate kätega näitab temagi numbrit 1.25. Silt on tal rinnas, aga nimi on kirjutatud segase käekirjaga ja lähemalt jõllitada justkui ei sobi. On ta pärit Balkanilt? Kas ma pole teda juba Alt Wienis lehepakiga näinud? Mind hakkab huvitama, millest Augustini uus number ka räägib, ja ma ostan lehe.