Karl Muru – hea luule hoidja

Raamat Karl Muru «Rännul luuleilmas» Ilmamaa, 2014, 147 lk Foto: Pm

Päevalehtede kultuurikülgedel näeb harva arvustusi metakirjanduse kohta. Eks algupärast ja tõlkekirjandust vohab sisse uksest ning aknast, nii et sellest murdosalegi vastu kajamine nõuab oma osa niigi piiratud ruumist.

Siiski tuleb meenutada seda, et kõik ilmuv asetub haritud lugeja jaoks ajalootaustale ja seetõttu tuleb silma peal hoida ka kirjandusest kirjutavatel raamatutel. Kõige rohkem puudubki praeguses kirjanduskriitikas tervikutunnetust, mida minuaegses ülikoolis õpetasid mulle «kirjanduse kui protsessi» nime all professorid Harald Peep (1931–1998) ja Karl Muru (s 1927). Nüüd on tänane eesti kirjandusloolaste grand old man Karl Muru värskesse artiklikogumikku koondanud oma lemmikklassikute (Under, Visnapuu, Sütiste, Masing, Talvik, Alver, Ristikivi, Lepik) käsitlused – enamikus saatesõnad nende kogutud või valitud loomingule. Muru lähenemisviis on väljapeetud ja usaldusväärne. See tähendab kirjaniku elu- ja loominguloo põimitust, allikate austust, aga ka -kriitilisust, võrdlusi ja hästi tempereeritud hinnanguid. Murult ei leia lugeja eksalteeritud ülistusi või mahategemisi. Aga see ei tähenda, et ta ei oskaks olla tänulik hea luule eest, millest ta kirjutab võltsimatu kaasaelamisega.

Karl Muru üheks elutööks on olnud eesti luule neljaköitelise antoloogia «Sõnarine» (1989–1995) koostamine ja  kommenteerimine. Sellel on olnud samasugust kaanoni mõõtu nagu Muru õpilase ja praeguse Tartu Ülikooli kirjandusprofessori Arne Merilai «Eesti ballaadil». Muru «rändudes» on ka selle teose arvustus. Kes veel ei tea, see saab Muru kogumikust teada, et «Sõnarise» nime kannab üks Betti Alveri luuletus 1966. aastast. Avaldatud on ka meenutus, kuidas see antoloogia üldnimeks jõudis. Samasse antoloogiate ritta võiks arvata ka Jaan Unduski koostatud ja repertooriumiga varustatud Tuglase autoriantoloogia («Valik proosat», 2009) ning siinkirjutaja «101 eesti kirjandusteost» (2010).