Karateka ehitab vaimu ja keha

Väldivad konflikti: harjutamise eesmärk on osata karatet kui võitluskunsti nii, et seda ei oleks mitte kunagi vaja väljaspool treeningruumi rakendada. Ründaja peab juba rünnatava olekust aru saama, et vägivald on tulutu.

FOTO: Mihkel Maripuu

KDS karates harjutavad kõik kõigiga ja mingeid võrdsetest võrdsemate seisusi ei ole, võistlusi ei peeta ja medaleid ei jagata. Tänu sellele on ühise eesmärgi nimel tegutsejatest saanud sõpruskond, kes võtab suvisesse harjutuslaagrisse kaasa pere ja isegi lemmikloomad.

Kui kusagil tuleb jutuks, et minu hobi on karate,  järgnevad sageli küsimused kivide lõhkumisest (kummaliste karjete saatel, muidugi!) või metsa langetamisest. Tegelikult pole see mingi lõhkumine, vaid hoopis ehitamine. Sõna otseses mõttes ehitad sa oma vaimu ja keha, ja mida rohkem seda teed, seda rohkem sellest aru saad.

Olin otsinud karatet alates 80ndatest, mil see oli nii-öelda moeasi, samas miskipärast keelatud. 2000ndate alguses jõudsin pärast mitmeid eksirännakuid ja pettumusi Eesti Karate-do Shotokai (KDS) klubini. Nende lähenemine karatele, selle harjutamisele ja elule üldse hakkas mulle kohe meeldima! Juba see, et kõik klubiliikmed olid sõltumata vanusest, harjutuskogemusest, soost, ametist jm näitajatest esimesest hetkest abivalmis ja sõbralikud.

Ja nii on see ka jäänud. Algajat, olgu ta 14 või 44, võetakse kohe algusest peale nagu vana sõpra, teda toetatakse ja aidatakse, «vanad tegijad» vastutavad ühiselt tema edasijõudmise eest. Kõik harjutavad võrdselt kõigiga ja mingeid võrdsetest võrdsemate seisusi ei ole. Võistlusi ei peeta ja medaleid ei jagata. Mingisuguseid eksameid, rääkimata tasulistest, pole olemas. Nii välditakse tarbetut rivaliteeti ja pingeid. Küll aga on olemas rasked füüsilised harjutused, higised gi’d (valge karateülikond) ja tore sõpruskond.

Mis mind karate juures jätkuvalt võlub, on samastumine. Sa harjutad olema partneriga koos, et teda mõista ja õigel hetkel õigesti reageerida. Sa harjutad jääma rahulikuks ja vältima paanikat. Sa pead harjutama rünnakut ja tõrjet nii reaalselt kui vähegi võimalik. Sa pead pakkuma partnerile tõsise rünnaku, et tal oleks, mida tõrjuda. Selle kõige juures pead olema väga tähelepanelik, et ajastada oma kaitse või rünnak õigel hetkel – ja see ongi selle asja vaimne pool. Sa pead sõna otseses mõttes partneriga suhtlema, et tema rünnakut

õigel ajal märgata – õige aeg on hetk enne seda, kui ta üldse sinu suunas oma rünnakut alustab. Muidugi ei oska algajad seda kohe, kuid alustada tuleb ikkagi algusest. Visa harjutamisega saab raskustest peagi üle. Kui juhendaja nõuandeid kuulata, ei saa asju õigesti tehes ka keegi viga. Ja kive purustama ju ei pea.

Sellise harjutamise eesmärk on osata karatet kui võitluskunsti nii, et seda ei oleks mitte kunagi vaja väljaspool dojo’t (harjutusruum) rakendada. Eesmärk on saada aru ja osata käituda nii, et mis tahes konflikti korral oleks võimalik rahumeelne lahendus. Õpime ja harjutame oskust jääda ohu korral rahulikuks ja anda ründajale kogu oma olekuga mõista, et vägivald on tulutu.

Meie oma klubis püüdleme karate ülima eesmärgi poole kaks-kolm korda nädalas toimuvates treeningutes ja umbes kord kuus laagrites. Sage ja regulaarne koostegutsemine ehk koos valatud higi, veri ja pisarad on muutnud meid headeks  sõpradeks. Lähedaseks saavad ka harjutajate perekonnad. Näiteks igasuvisesse «metsikusse laagrisse», mida korraldatakse võimalikult tsivilisatsioonikauges paigas mõne veekogu lähedal, tullakse koos peredega, ja seal jätkub tegevust kõigile. Kaasa võetakse lapsed ja isegi lemmikloomad, trenni tehakse käepärasel pinnasel, olgu selleks siis liivarand või heinamaa. Tõsisele karate harjutamisele lisanduvad võrkpallivõistlus, minitriatlon või mõni muu kogu seltskonnale jõukohane sportlik tegevus, õhtud lõppevad ühise pillimängu ja tantsuga.

Kõige selle tulemusena on harjutajate pered mõistnud, et elu oluliseks osaks saanud treeningrutiini segada pole mõtet. Trenniõhtuteks teatripileteid ei osteta ning sünnipäevade pidamised seatakse laagrite järgi. Üks usin inglasest harjutaja pidas koguni pulmi neljapäeval, sest reedel algas ju laager.

Nii ma tunnengi, et just karate­elu on see päris elu – elu, mis sisaldab endas lisaks tööle ja pereelule veel sporti, sõpru, muusikat ja takkapihta omapärast silmaringi avardavat karateturismi. Nimelt toimuvad laagrid muu hulgas ka välismaal, ning lisaks näiteks Soomele ja Poolale oleme käinud isegi USAs, kus KDSi laadis karatet harjutatakse muide peaasjalikult mormoonide hulgas. Harjutasime seal tavapäraselt kaks korda päevas ja käisime vahepeal mägedes suusatamas. Ameeriklased ei suutnud ära imestada, kuidas me nii palju suudame, ja leidsid lõpuks, et peavad ka ise rohkem suusatama hakkama.   

Kord aastas toimub aga justkui palverännak Inglismaale Canteburysse Kenti ülikooli, kus harjutame kaks korda kolm tundi päevas, ja nii kuus päeva jutti. Selle võrdlemisi väsitava laagri lõpp on traditsiooniliselt ehtinglaslik. Nimelt peab piduliku õhtusöögi tarvis vedama koos ülejäänud pagasi moodustavate gi’dega kaasa tumeda ülikonna, mida läheb vaja harfi ja flöödi saatel einestamiseks umbes-täpselt kahe tunni vältel. Seejärel võib end uuesti ümber- või taaskehastada ja tähistada järjekordse suvekooli läbimist hommikuni.

Minnes nüüd tagasi kivide purustamise juurde, siis lisaks sellele küsitakse sageli vöö kohta – et milline ta sul on? Mina vastan tavaliselt, et mul on Adidase märgiga vöö, väga tugevasti läbi õmmeldud ja peab kaua vastu.

Tegelikult on erivärvilised vööd KDSi klubides harjutajatel olemas küll, aga gradueerimine ehk järgmise vööastme omistamine on pideva arengu loomulik tulemus, millest kedagi kunagi ette ei hoiatata ja mis ei sõltu mõne võistluse tulemustest. Ühe järjekordse laagri järel lihtsalt teatatakse, et oled jõudnud järgmisele tasemele, surutakse kätt ja ongi kõik. Tagajärjed edutatud harjutajale, sh tema rahakotile, saabuvad õhtuse sotsialiseerumise käigus mõnes pubis, kus on viisakas pakkuda kaasharjutajatele toidu kõrvale viskit.

Nii et igal harjutajal on täiesti olemas tema taset tähistavat värvi vöö, aga selle põhiline funktsioon on otsida rahvusvahelises laagris endaga võrdne harjutaja. Igapäevaelus võib aga hoopis olulisemaks osutuda selle kostüümiosa praktiline (kõrval)väärtus. Näiteks kui järjekordse harjutuse järel oli vaja klubijuhi dojo juures paigaldada üle oja purde ehitamiseks kaks eriti jämedat palki, leidsid harjutajate vööd rakendust koormarihmadena. Teine kord jälle tahtis üks klubikaaslane pärast trenni kala püüda ja selleks tuli tal üle tiigi võrk vedada, kui see aga lühikeseks osutus, sobis vöö väga hästi võrgunööri pikenduseks. Kas vöö oli valge, pruun või must, ei omanud mingit tähtsust...  

Veel kiputakse karateharjutajalt küsima, kas ta on oma oskusi kunagi rakendanud ka. No niimoodi päriselt, füüsilises konfliktis? Mina ei ole. Kõige selle harjutamise kõrvalt lihtsalt ei jää aega kahtlastes kohtades ringi töllerdada ja seiklusi otsida – ja ma olen selle üle väga õnnelik. Kui meelde tuletame, siis konflikti vältimine ju ongi harjutamise eesmärk.

Autor on vandeadvokaat

Kuninganna nimetas Briti Impeeriumi Ordu liikmeks

Karate-do Shotokai (KDS) asutas 1965. aastal Mitsusuke Harada . Kai tähendab jaapani keeles meetodit või ka gruppi, Shotokai seega Shoto meetodit või Shoto gruppi.

Kuninganna Elizabeth II nimetas 1928. aastal Mandžuurias sündinud, Walesis elava Harada 2007. aastal Briti Impeeriumi Ordu liikmeks tema teenete eest karate edendamisel. Harada on pühendanud karatele kogu elu, otsides täiuslikku rünnakut ja täiuslikku tõrjet. Äärmiselt vitaalne vanahärra väisab vähemalt kord aastas ka Eestit, tõmbab siin gi selga ja jagab õpilastele dojo’s näpunäiteid. Pärast võtab ühiselt kõikidega lõuna- või õhtusööki, naudib Guinnessi õlut või Remi Martini konjakit ja pajatab lugusid möödunud aegadest.

Tagasi üles