Kaks tuhat aastat pärast seda, kui ateenlased Soloni oma arhondiks (tänases mõistes peaministriks) valisid ja sellega õhtumaa eriomasele poliitilisele ajaloole käigu sisse lükkasid, saab arhomaaniast* Bonney sõnul «tohutute poliitiliste, fiskaalsete ja sotsiaalsete tagajärgedega sügavalt prantsuslik iseärasus». Riigiametite turul valitseb kogu ancien régime’i vältel vilgas tegevus, mis tähendab muu hulgas seda, et jõukamad prantslased investeerivad suurema osa oma säästudest äririskiga ettevõtmiste asemel kindlat sissetulekut tõotavatesse ametikohtadesse. Et lisaks stabiilsele sissetulekule annavad riigiametid nende omanikele veel ka staatuse ja sellega kaasnevad privileegid, püsib nõudlus uute ametikohtade järele kõrge. Selle rahuldamiseks tuleb kuningakoda lagedale järjest absurdsemate riigiametitega. Kui Louis XIV oma rahandusministrilt umbusklikult küsis, kas see tõesti loodab, et kuningliku austrimüüja ametikoht kellelegi huvi võiks pakkuda, vastas too häirimatult: «Iga kord kui Teie Majesteet loob riigiameti, loob Jumal idioodi, kes selle ära ostab.»
Idiootide paljusus pole mõistlikule fiskaalpoliitikale kunagi kasuks tulnud. Kõnealusel juhul polnud aga asi muidugi mitte prantslaste sünnipärases nõrgamõistuslikkuses, vaid aastakümnetega üha rohkem krussi keeratud aineliste ja moraalsete tõukejõudude süsteemis. Seesama väärastunud präänikustruktuur lõhkus vastastikuse usalduse ja ühiskondliku koostöövalmiduse ning tõukas Prantsuse kuningriigi lõpuks verisesse kataklüsmi, väidab Connecticuti ülikooli evolutsioonilise bioloogia professor Peter Turchin. Professori sõnul ei ole revolutsioonid ja muud ulatuslikud ühiskondlikud vägivallapuhangud tavaliselt mitte ühiskonna äärealadel redutavate alandatute ja solvatute väljaastumised, vaid enamasti eliidisisese võimuvõitluse tagajärjed.
