Nali päästab

Viskavad nalja: Piret Krumm (vasakul) ja Katariina Tamm. Foto: Liis Treimann

«Näiteks mis toimub pidudel. Mida inimesed teevad? Naised istuvad ühes nurgas ja üritavad oma meeleheidet ripsmete plõksutamise taha ära peita, mehed seisavad teises nurgas ja vahivad kinganinasid. Kõik on segaduses, keegi midagi teha ei oska. Ja mina olen seal nagu... palun... anna mulle midagigi, mingi märk. Tee see kolm sammu minu poole, vaata mulle otsagi, kui sa tahad minuga kusagile jõuda. Ma olen nõus selle ülejäänu 95 protsenti teest sinuni kõndima. See ei ole probleem. Lihtsalt... give me something, paluun...

Ja tegelikult vastab see jutt vist tõele küll, et ühe kultuuri inimesed mõistavad üksteist hoopis paremini. Kui mõni välismaa naine peaks eesti mehega suhtlema, siis ta jääks hätta. Ta ei oskaks lihtsalt märke lugeda. Ta ei saaks aru, et just see, et see mees seisab seal nurgas, vahib oma õllepudelit, väriseb ja mulle kordagi otsa ei vaata... tähendabki ju seda, et ma talle väga-väga meeldin. Mina olen samast kultuurist pärit, mina loen seda koodi. Ma vaatan ka oma kinganinasid vastumärgiks ja me saame teineteisest suurepäraselt aru. See ongi eesti versioon armumängust. See on eelmäng.»

See oli katkend Kinoteatri stand-up comedy’st ehk püstijalakomöödiast «Võidab see, kellel on kõige hullem mees», mida võib nimetada viimase aasta suurimaks plahvatuseks eesti teatripildis. Kusjuures saalis saavad meeste-naiste suhtlemise jaburuste üle, millel see põhineb, naerda nii 25- kui 50-aastased, nii mehed kui naised.