Igal nimel oma lugu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tui Hirv

FOTO: Peeter Langovits

Kui lätlasi kammitseb lapsele nime valides nimepäevade komme ja venelasi kirikukalender, siis eestlastel on järeltulijale nime valides vabad käed. Omapärastel eesnimedel on sageli väga isiklik saamislugu ja neid nimesid kantakse uhkusega, isegi kui need kandja elu veidi keeruliseks muudavad.

Tui Hirv, laulja

Minu isa on luuletaja ja tahtis, et tema lastel oleksid lühikesed, eestipärased ja harvaesinevad nimed. Õed on mul Käbi ja Ingel, vend on Pärtel. Minu nime kohta on mitu lugu ja ma ei teagi, milline neist õige on. Isa emal, Tartu graafikul Helgi Hirvel oli sõbranna Tuui Koort, skulptor Jaan Koorti tütar.

Mu nimi on tema järgi pandud, ta ise kirjutas kirjadele alla Tui ühe u-ga. Alguses taheti panna Iris ja see oli ka juba nii palju kokku lepitud, vanaema oli jõudnud peenrasse iirisesibuladki maha panna. Kevadine aeg. Aga mõeldi siiski ümber. Isa käis parajasti Lauri Leesi juures prantsuse keele kursusel. Leesi oli küsinud, mis lapsele nimeks saab, ja isa ütles, et Iris. Leesi on eestimeelne mees ja öelnud: «Pane siis juba Võhumõõk!» Kuidas on sellise nimega elada? Vahel on seletamist, et kumb teil nüüd siis eesnimi ja kumb perekonnanimi on. Aga Eesti on väike ja inimestele jääb ruttu meelde. Välismaal ei ole nagunii vahet, ega nemad tea, et see nimi Eestis haruldane on.



Kard Männil, sisearhitekt

Minu vanavanaisa on Julius Oro (Oengo), kes andis välja Eesti esimest lasteajakirja Laste Rõõm ja kirjutas hulga luuletusi. Ta nuputas ise nii luuletustesse kui ka muinasjuttudesse põnevaid nimesid. Ka minu vanaemal ja tema õdedel olid väga erilised nimed, näiteks vanaemal Iiri.

Tegelikult pidi nime Kard, mis on samuti pärit vanaisa muinasjutust, saama mu ema, aga talle pandi lõpuks ikkagi nimekas Kaarin. Emal oli see lugu meeles ja ta pani selle nime hoopis mulle. Muinasjutule, kus üheks tegelaseks oli kuri nõid Kard, tegi Mart Saar muusika ja see pala on olemas vinüülplaadil  «Kadunud printsess».  

Kas ma olen mees või naine, sellist segadust on ikka olnud. Kooliajal, kui olid spordivõistlused, olin ma tavaliselt kuskil kümnendal kohal poiste nimekirjas. Kui tüdrukute nimekirja pandi, siis sain medali.

Aga mu nimi  ei ole mind elus häirinud ega raskusi valmistanud. Vahel harva tekib küll käänamisega probleeme.  Tegelikult tuleb seda käänata Kard : Kardi : Kardi, aga mõned sõbrad on hakanud mind hoopis Karduks kutsuma.

Vahvaid juhtumeid on nimega ikka ette tulnud. Näiteks praegu on mu nimi Kard Männil ja saartel, eriti Kihnus, tuuakse jõuluks mänd tuppa, mitte kuusk. Naljakas on see, et ega inimesed väga panegi seda tähele, sest neil on Kardiga nii palju tegemist.



Janika Kronberg, kirjandusteadlane

Seisuga 9. mai 2003 oli Eestis 772 minu eesnimega isendit, neist tervelt kolm meessoost. Ma ei tee vahet, kas need nimed on kirjutatud ühe või kahe a-ga. Kaldun arvama, et enamik mu nimekaime on minust nooremad. Aga üks minust vanem peaks olema meesoost, sest minu teada tema järgi mu isa selle eesnime valiski. Muidugi tunnen end ses ilmas selgelt vähemuses, aga ju mu vanemad olid loosungites enamikule orienteeritud nõukogude ajast ees.

Muidugi on ette tulnud probleeme ja sekeldusi, aga need pöörduvad enamasti äparduse rõõmuks ja ergastavad mõlemat poolt. Isegi uskmatu ametniku ja lausbürokraadi näole võib mõnikord valguda imestav naeratus! Kui mitte muud, siis vähemalt seda väikest ja tagasi peegelduvat rõõmu saan omalt poolt pakkuda. Mida see mulle annaks, kui ma igal hommikul ärgates tunneksin, et elan vale nimega? Ainult pideva stressi ja identiteedikriisi ja suutmatuse otsustada, kas vahetada nime või sugu. Tervislikum on elada nimega kokku.

Mul on eraldi hoitud terve kaust proua Janika Kronbergile adresseeritud posti, sellest võiks kunagi väikse näituse teha. Aga kõige olulisem selles kaustas on üks täiesti asjakohane sünnipäevakaart, mille sain kunagi oma kahe a-ga nimekaimult. Perekonnanimi on meil täpselt sama, aga võimalikku sugulussuhet pole ma viitsinud uuri­da ja kohtunud me ei ole mujal, kui vaid ühepoolselt palgeraamatus. Eks jõuab, meil on aega veel. 



Helir-Valdor Seeder, riigikogu liige

Mu ema on olnud muusikainimene ja kui sündis mu õde, siis pani talle nimeks Heli-Heldi. Paar aastat hiljem sündis mu vend ja vanematel oli kokkulepe, et pojale valib nime isa. Aga ema palve oli, et nimi võiks olla n-ö helisev ja kuidagi Heliga sarnane. Pea kuu läks mööda, nimepaneku aeg hakkas otsa saama ja isa ütles, et valigu ema ise nimi välja.

Ema oli sellega väga hädas ja viimasel hetkel pandi vennale nimeks Heldur-Valdek. Järgmisel ööl, kui nimi oli pandud, nägi ema unes, kuidas üks naine soovitas pojale nimeks panna Helir. Ema rääkis hommikul isale, et nüüd tuleb lapsel nimi ära vahetada, et kuidas ta ise nii lihtsa nime peale ei tulnud. Isal aga oli kiire ja polnud aega minna nime vahetama. Ema võttis seda kui märki, et äkki sünnib üks laps veel, ja otsustas siis selle nime panna. Aastaid hiljem sündisin mina, emal oli unenäo nimi meeles ja ta pani mulle selle, isa lisas omalt poolt Valdor juurde.  

Tüli selle nimega pole olnud, kuigi väljaütlemine, eriti välismaalastele, on olnud keeruline. Ma ei loodagi, et seda õigesti hääldatakse. Kunagi kogusin erinevaid nimekujusid, mida dokumentides on kirja pandud. Neid oli üle paarikümne kombinatsiooni. Küll on Elior, Elin, Helis, Eigi, Helier.

Viimane nimeaps oli viimasest tööpäevast põllumajandusministrina, kui vastavad organid saatsid  alarmkaardi tagastamise kohta kirja ja seal oli minu nimi Helis-Valdor. See, et mu nimi on ametlikel dokumentidel valesti kirjutatud, on täitsa tavaline. Ma tean ka, et mu nimega harjutatakse diktsioon ja see olevat ka omamoodi kainuseproov, et kes suudab viis korda kiiresti «Helir-Valdor» öelda.



Helmen Kütt, sotsiaalminister

Ega ma täpselt teagi, kust mu nimi pärit on. Eks see ole Soome mõjutustega, seal on ju Helme, Helmi. Nimeraamatus sellist nime sees ei ole, aga ma ei ole küll arvanud, et see oleks ebatavaline nimi. Millegipärast peetakse seda mehenimeks. Mu nimega polnud probleemi seni, kuni minust sai Viljandi linna sotsiaalameti juhataja ja abilinnapea, siis äkki hakkasin saama kirju «härra Helmen Kütile». Nimi ei tekitanud mulle probleeme koolis ega tuttavate seas, aga siis arvasin, et ilmselt peetakse normaalseks, et kui keegi juhib ametit,  on abilinnapea või riigikogu liige, siis on tegu mehega. Arvatakse, et ei ole võimalik, et riigikogu liige on naine, eriti kui tal on selline nimi.

Nime õigekirjaga on mul  ikka probleeme, seda kiputakse kirjutama E-ga ja ma alati ütlen, et ei, hoopis H-ga. Aga minu meelest on see ilus naisenimi, mis ma muud ikka oskan öelda. Ma tean, et Viljandis on üks sama nimega tütarlaps, kes sai oma nime minu järgi. Teisi samanimelisi küll ei tea. Mingeid kummalisi olukordi nime tõttu mulle meelde ei tule, peale selle meheks pidamise. Aga ma tean, et ka Keit Pentusel on olnud sama olukord, isegi riigikogus ministriks nimetamisel öeldi talle «härra Pentus».



Karol Kuntsel, näitleja

Mu isa leidis selle nime ühest 70ndate lõpu nimekalendrist, kas saksa või poola omast. Ega ma täpselt ei teagi, sest erilist saamislugu pole. Minu teada selle nime panemisega tol ajal mingeid erilisi sekeldusi ei olnud. Üksikuid sekeldusi on nimega ette tulnud, aga suurt probleemi pole olnud, kuigi see võib olla nii mehe- kui naisenimi.

Kunagi, kui ma endale Stockmanni kliendikaarti tegin, siis öeldi küll, et õige inimene  peab selle välja võtma, et võõrale seda kätte anda ei tohi. Võõrsil käies pole nimi mulle probleeme tekitanud. Kord käisime sõbra Otiga reisil, siis just tema nimi oli see, millega tekkis probleeme. Minul endal on Eestis pigem olnud probleeme perekonnanime kirjutamisega, aga mitte kordagi eesnimega.

Mina tean  mitut meest Eestist, kellel on sama nimi. Kaks neist on minu eakaaslased ja mõned on ka nooremad. Tean, et vähemalt üks laps on minu järgi nime saanud. Eks see ikka ole hea tunne, kui just sinu järgi nimi pannakse.

Tagasi üles