Hardo Pajula: kolm kaunist sõna

Hardo Pajula
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hardo Pajula
Hardo Pajula Foto: Postimees.ee

Möödunud sajandi 70ndatel aastatel rahustasid Ladina-Ameerikasse raha paigutanud investorid end sellega, et seekord suunati muu maailma säästud sellesse problemaatilisse maailmajakku pangalaenudena. Neli aastakümmet varem hiiglasliku kahjumiga lõppenud võladraamas olid nimelt kesksel kohal olnud võlakirjainvesteeringud. Et üksikutel suurtel laenuandjatel on võlgnike tausta uurimiseks ja käitumise jälgimiseks suurem huvi ja võimalused kui hajutatud võlakirjainvestoritel, siis pidi see asjakorraldus uue kriisi välistama. Kui Mehhiko valitsus 1983. aasta augustis teatas oma võimetusest laenulepinguid täita, tabas sama saatus mõne nädala jooksul veel umbes tosinat arengumaad.

Kümmekond aastat hiljem oldi targemad. Seekord rahustasid Ladina-Ameerikasse raha andnud investorid end sellega, et kuivõrd lõviosa sellesse endiselt problemaatilisse maailmajakku mahutatud kapitalist kuulus tuhandetele võlakirjainvestoritele, siis oli võlgnikel nendega kõigiga pea võimatu lepingute muutmises kokku leppida. Arvati, et igasugune väljavaatetus endale tagantjärele paremaid tingimusi välja kaubelda allutab deebitorid algusest peale kõrgemale maksedistsipliinile. Kui Mehhiko valitsus 1994. aasta detsembris ütles, et ei suuda oma võlakirju välja lunastada, levis kriis kulutulena üle kogu kontinendi.

««Seekord läheb teisiti» – need kolm sõna on investoritele rohkem maksma läinud kui neile suunatud püssitoru,» kirjutavad oma samanimelises raamatus Carmen Reinhart ja Kenneth Rogoff. Kahe nimeka USA majandusteadlase laineid löönud raamatu alapealkiri on «Kaheksa sajandit rahanduslikke rumalusi».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles