Möödunud sajandi 70ndatel aastatel rahustasid Ladina-Ameerikasse raha paigutanud investorid end sellega, et seekord suunati muu maailma säästud sellesse problemaatilisse maailmajakku pangalaenudena. Neli aastakümmet varem hiiglasliku kahjumiga lõppenud võladraamas olid nimelt kesksel kohal olnud võlakirjainvesteeringud. Et üksikutel suurtel laenuandjatel on võlgnike tausta uurimiseks ja käitumise jälgimiseks suurem huvi ja võimalused kui hajutatud võlakirjainvestoritel, siis pidi see asjakorraldus uue kriisi välistama. Kui Mehhiko valitsus 1983. aasta augustis teatas oma võimetusest laenulepinguid täita, tabas sama saatus mõne nädala jooksul veel umbes tosinat arengumaad.
Tellijale
Hardo Pajula: kolm kaunist sõna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kümmekond aastat hiljem oldi targemad. Seekord rahustasid Ladina-Ameerikasse raha andnud investorid end sellega, et kuivõrd lõviosa sellesse endiselt problemaatilisse maailmajakku mahutatud kapitalist kuulus tuhandetele võlakirjainvestoritele, siis oli võlgnikel nendega kõigiga pea võimatu lepingute muutmises kokku leppida. Arvati, et igasugune väljavaatetus endale tagantjärele paremaid tingimusi välja kaubelda allutab deebitorid algusest peale kõrgemale maksedistsipliinile. Kui Mehhiko valitsus 1994. aasta detsembris ütles, et ei suuda oma võlakirju välja lunastada, levis kriis kulutulena üle kogu kontinendi.