Me oleme oma geenide teenrid

Raamat Richard Dawkins «Isekas geen» Inglise keelest tõlkinud Lauri Laanistu Varrak, 438 lk Foto: Pm

Kui 1980. aastate alul muutus võimalikuks panna mõned ingliskeelsed raamatud Helsingi kokkuleppe järel müüki ka meie raamatupoodidesse, oli USA ja NSVLi vahel kokku lepitud küll rahaline maht, ent mitte valdkonnad, ja nõnda arvasid Moskva kavalpead, et täidavad selle leppe enamjaolt teaduskirjandusega, mis on kallis ja esoteeriline. Ent sekka lipsas ka populaarteadust ja üks neist oli Richard Dawkinsi «Isekas geen». Kui ma selle raamatu akadeemik Lippmaa kokkumuretsetud raamatukogu vasakpoolse riiuli kõige kõrgemalt korruselt avastasin, tabas mind seniunustamatu õnnelaine. Midagi nõnda eripärast ja haaravat ei olnud ma veel lugenud.

Dawkinsi peaidee oli lihtne ja seda võluvam, et etoloogina pakkus ta hulganisti tõestusi loomariigist, millega kaasnes kui mitte just pead pööritama panev, siis mõtet ergutav matemaatika. Oma eessõnades on Dawkins läbi raamatu eri trükkide püüdnud lugejaid rahustada: «Isekas geen ei ole mitte midagi muud kui Darwini teooria, millisena too oma evolutsiooniteooriat ei esitanud,» – ja siin teeb Dawkins ülbevõitu oletuse – «kuid mille sisemise iluga oleks ta kindlasti nõustunud.»

Mul õnnestus tänu Loomingu ajakirja rahva edumeelsusele 1984. aasta 6. numbris seda Dawkinsi raamatut tutvustada, küllap esmakordselt Eestis. Sestap on veel huvitavam mõlgutada, kuidas seisab see raamat nüüdseks edenenud geneetika taustal.