Veidi üle kuu tagasi pidas vastne peaminister Taavi Rõivas ametisse astumise kõne, millest ehk enim kommentaare pälvis väike kokkuvõte tema põlvkonna elutundest. Selleks põlvkonnaks on «iseseisvas Eestis täiskasvanuks saanud eestimaalaste põlvkond» (kuulun sinna minagi).
Kõnekas on «eestlase» asendumine «eestimaalasega», aga juhiks veel kord tähelepanu järgmisele, veelgi sümptomaatilisemale aspektile. Tsiteerin: «Me usume, et Eestil ei ole vaja «suurt narratiivi». Ainus narratiiv, mida me vajame, mida Eesti vajab, on saatus me eneste kätes ehk lootus paremale homsele, mida igaühel on ise võimalik ehitada.»