Kaks tundi kannatust – no mille nimel?

Jüri Saar
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liikumisest tuleb lõbu tunda: Tartu Postimehe ajakirjanik
 Jüri Saar RMK Kõrvemaa kevadjooksul tänavu aprilli lõpus.
Liikumisest tuleb lõbu tunda: Tartu Postimehe ajakirjanik Jüri Saar RMK Kõrvemaa kevadjooksul tänavu aprilli lõpus. Foto: Kristo Parksepp

Tartu Postimehe ajakirjanik Jüri Saar on omal jalgel hankinud väärt kogemusi, mida tasub arvestada kõigil, kes homme Otepäält Elva suunas stardivad, ja kõigil teistel jooksjail ka.

Homme teen ma seda jälle. Laon jooksuriided ja -tossud kotti, sõidan starti. Ei, mitte võitma. Koht finišiprotokolli keskel on realistlik tulemus, kui tarkust jagub, siis eespool. «Võit, see on nõrkadele,» lõõpisid kaaskannatajad Viljandi järvejooksul nädalapäevad tagasi. Sadas vihma, kraadiklaas näitas vaevalt nelja pügalat, startijaid oli tuhandeid, kuid vähesed said loota võitu ja ka esisajas on kohti teadupärast üksnes sada.

Tartu jooksumaratoni 23,4 kilomeetrit Otepäält Elvasse oli mul läinud kevadel esimest korda mõõta, tundsin aukartust. Mõneaastase staažiga ja ebakorrapäraselt trenni jõudva rahvasportlasena peabki. Et rajal lolliks ei läheks. Eks seda aukartust on nüüdki, enne homset starti. Kaks tundi rajal, on ennustus. Rõõmu ja kannatust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles