Vaatamata tagasilöögile – lihaste vahele jäänud närv ei lubanud kuu aega oda visata –, loodab Liina Laasma tänavu püstitatud Eesti rekordile lisada suvel kaks-kolm meetrit. «Unistama ju peab ning ma ei näe ühtki põhjust, miks ei peaks eesmärk täituma.»
Õnnetused käivad mööda inimesi, aga mitte mööda kõiki, vaid valivad välja üksikud. Tugevamaid, sest nõrgad annaks alla. Laasma oli just Portugalis kirja saanud Eesti rekordi, kõik tundus sujuvat, ja siis... «Ärkasin üles, õlg lõi tuld, kätt tõsta ei saanud,» rääkis Laasma tollest nukrast hommikust. Nüüd, kuu hiljem, on valu teinud närv lihaste vahelt kätte saadud, piiga nägu taas naerul ning ta kordas saatusehoopidesse külmalt suhtuja mantrat. «Mis ei tapa, teeb tugevaks.»