On vist nii, et kui pikka aega mingi mõtte või teemaga tegeleda, siis ühel hetkel hakkab tunduma, et kõik sinu ümber on sellest mõttest kantud. Umbes nii, et lased enda maja katuse ära vahetada, siis käid igast majast mööda ja vahid katuseid. Või siis veelgi enam: sa hakkad ise mingeid nähtusi oma mõtetega esile kutsuma.
Eelmisel nädalal oli üks üsna veider päev. Olin pikemat aega lugenud Tuglase monograafiat Juhan Liivist, mälestusi Liivist, Liivi kirju Liisa Goldingule, Liivi luulet. Tundsin korraga, et mu pea on paks, läksin välja. Läksin ühte plekitöökotta, mis tundub üsna ebaliivilik koht. Või kui Liivilt sõnu laenata, võiks öelda, et ilus ta ei ole.