Kalle Muuli: kombinaat nr 7

Vaade Sillamäe keemiatehasele. Foto: Repro

Täna 25 aastat tagasi andis Moskva korralduse lõpetada Eestis uraanitootmine. Järgmisest aastast tuli Tšehhoslovakkiast ja Ida-Saksamaalt imporditud tuumatooraine vedada Sillamäe asemel Ukrainasse, Dneprodžeržinski keemiakombinaati.

Kohe pärast Teist maailmasõda Sillamäele rajatud tehases oli selleks ajaks toodetud juba üle 100 000 tonni uraani, millest saanuks plutooniumi umbkaudu 60 000 tuumapommi valmistamiseks. Seda oli umbes viiendik kogu NSV Liidu uraanist. Eesti NSV oli Euroopa üks suuremaid uraanitootjaid ja endise keskkonnaministri Tõnis Kaasiku andmeil valmistati ka NSV Liidu esimene tuumapomm tõenäoliselt Ida-Virumaal toodetud uraanist.

Ehkki 7. juunil 1989 allkirjastatud NSV Liidu keskmasinaehituse ministri käskkiri nr 077 «Sillamäe Keemia-Metallurgia Tootmiskoondise spetstootmisharu ümberprofileerimine tsiviiltootmisharuks» oli Eestile ülitähtis mitte ainult keskkonnakaitse ja rahvatervise seisukohast, ei kirjutatud sellest järgmistel päevadel ajalehtedes sõnagi. Sillamäe jäi kuni 1991. aastani suletud linnaks ja tuumatehast pole seal ametlikult iial olnud. Nagu rahvasuu ei nimetanud hunti kunagi hundiks, nii kutsuti ka Sillamäe tehast isegi salajastes dokumentides igasuguste veidrate nimedega. Algul oli see Kombinaat nr 7, hiljem põlevkiviutmise tehas, sõjaväeosa nr 77960, ettevõte Pk nr 22, Tehas nr 7 ja Sillamäe metallurgiatehas. Uraani hellitusnimi oli produkt A-9, sageli ka süsinik, metall ja isegi tõrv.