Pärast seda, kui britid 1967. aasta novembris olid sunnitud kapitaliturgude survele järele andma ja naela devalveerima, koondus spekulantide tähelepanu dollarile. Pärast 1960ndate keskpaiga sõjaliste ja sotsiaalkulutuste plahvatuslikku kasvu ringles maailmas rohkem dollareid, kui ameeriklastel nende katteks kulda oli. Tegelikult oli siin küsimus muidugi pigem kulla hinnas; jänkidel nappis kulda selle Bretton Woodsis kokku lepitud 35-dollarilise untsihinna juures; kui dollar olnuks odavam, oleks nad kohustustega hakkama saanud.
Et Nixoni jaoks oli Bretton Woodsi hinnast kinnipidamine rahvusliku uhkuse küsimus ja kulutuste kärpimine ei tulnud sisepoliitilistel kaalutlustel samuti kõne alla, siis oli Texase valuutasõdalase eesmärk survestada suuri kaubandusülejääke omavaid partnereid. Mai lõpus kinnitas Connally kaljukindlalt: «Me ei kavatse devalveerida. Me ei kavatse kulla hinda muuta.» Selle asemel nõudis rahandusminister sakslastelt ja jaapanlastelt suuremat panust ühistesse kaitsekulutustesse ja vabamat ligipääsu mõlema kaubaturgudele.
/nginx/o/2021/12/14/14260095t1h3128.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2178411t1h11bc.jpg)