Kui kaks aastat tagasi vaatasin XXVI lavastust «Pedagoogiline poeem», olin Tiit Ojasoo peale vihane ja kindel, et ta ei saa oma tööga lavakoolis hakkama. Sest Ojasoo lavastuses, mis valmis kursusetööna, mänginud üliõpilased olid laval alasti kisutud (mitte füüsiliselt) ning tükkideks rebitud.
Mõni kuu hiljem sel teemal Tiit Ojasooga vesteldes väitis ta, et kõik lavakooli olulised õppejõud on rääkinud põhimõtteliselt ühte: kui sa tuled kooli, siis sind õpetatakse uuesti istuma, käima, sööma. Kõik, mida noored 18–20 aastaga on õppinud, lammutatakse ja selle asemele hakatakse ehitama näitlejat.