/nginx/o/2014/06/18/3127045t1h124f.jpg)
Kui kaks aastat tagasi vaatasin XXVI lavastust «Pedagoogiline poeem», olin Tiit Ojasoo peale vihane ja kindel, et ta ei saa oma tööga lavakoolis hakkama. Sest Ojasoo lavastuses, mis valmis kursusetööna, mänginud üliõpilased olid laval alasti kisutud (mitte füüsiliselt) ning tükkideks rebitud.
Mõni kuu hiljem sel teemal Tiit Ojasooga vesteldes väitis ta, et kõik lavakooli olulised õppejõud on rääkinud põhimõtteliselt ühte: kui sa tuled kooli, siis sind õpetatakse uuesti istuma, käima, sööma. Kõik, mida noored 18–20 aastaga on õppinud, lammutatakse ja selle asemele hakatakse ehitama näitlejat.
«Selleks et saada näitlejaks, õpetame erinevaid tehnikaid ehk häält, plastikat, teksti mõtestamist jne, aga paratamatult minnakse ka isiksuse kallale. Selle lammutamise juures on tähtis, et uue maja peab näitleja ise ehitama, ta peab aru saama, millest ta koosneb. Mis puutub noortele ülekohtu tegemisse või väärkohtlemisse, siis selle kooli ja elukutse probleem pole mitte selles, et keegi kohtleb kedagi liiga palju või keegi tegeleb kellegagi liiga palju. Näitleja elukutse traagika on see, et mitte kunagi ei tegeleta sinuga piisavalt, mitte kunagi ei saa sa piisavalt tähelepanu, kunagi ei pühendata sulle piisavalt aega. Ma ei arva, et oleks neid kuidagi ülekohtuselt kohelnud sellega, et olen neilt palju nõudnud.»
/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)