/nginx/o/2010/07/02/396353t1hd258.jpg)
Säuts kroonikandjate minevikust
Tellijale
Lugejate kirjad
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
26. juuni 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui jumal on armuline, võib iga 80-aastane mees või naine näha kolmanda põlvkonna sirgumist tegijateks. Järgnev kümme aastat annab ehk veel ühe põlvkonna nägemisrõõmu. Oma «rauakooli»-aastatel elasin Weitzenbergi tänaval, Kadrioru lossi naabruses. Tähtis elukoht tagas igasuvise plangupileti Kadrioru staadionile. Jalgpalli ja kergejõustiku tõttu leidis see pilet sageli kasutamist. Laulsin kisakooris tiiskanti, kui kaks eesti meest hüppasid tokiga 4,02.
Jalgpallivõistlustel tegin häält siis, kui värav löödi. Mis sest, et ükskõik kellele. Mis vahepeal väljakul sündis, ei olnud oluline ja seda oskas iga poiss. Ainult pikk pass ei tulnud hästi välja, kuid tegelikult enamik meie väljakuid seda ei vajanud. Viimasel ajal leiame rohkesti teavet spordivigastustest ja nende paranemisest. Krooniks sportlaste tervise küsimustele on magistritöö tervishoius, pealkiri «Kehakultuuriteaduskonna lõpetanute suremus» (Kerli Mooses, 2012).
2007 meest ja 2176 naist on kõigiti arvestatav kontingent vajalike üldistuste tegemiseks. Selle tööga peaksid tutvuma kõik treenerid. Selles valdkonnas mõnevõrra leebem on siinkirjutaja hiljuti spordiajaloo seltsi koosolekul tehtud ettekanne «Sport ja elukaar». Vaatluse all on kuus spordiala. Kuna jalgpall on praegu huvi haripunktis ja kergejõustik alustab huvitavate võistlustega hooaega, esitame nende statistika. Kasutati spordibiograafiate ja elulooraamatute kirjeid ja registreeriti sportlased, kes ületasid 80, 85 ja 90 eluaasta piiri. Väljavõte saja vanema Eesti jalgpalluri ja kergejõustiklase andmetest.