Laulupeo ajaloost lugedes saame teada, et kummaline küll, aga mõned peo korraldamise probleemid on igivanad. Juba esimese laulupeo puhul seati osavõtupiirangud. Papa Jannsen nõudis, et laulupeole tuleksid ainult mehed, kuigi paljud koorid olid segakoorid. See tähendas neile kooridele laulude ümberseadmist ja -õppimist.
Laulupeo repertuaar põhjustas samuti vaidlusi. Mõni kuu enne laulupidu ilmus Jannsenilt «Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud». Samal ajal oli C. R. Jakobson avaldanud oma «Vanemuise kandle healed», mis sisaldas valdavalt eesti algupärast laululoomingut. Jakobson ei olevat olnud rahul Jannseni repertuaarivalikuga. Ta öelnud, et see pole eesti laulupidu, vaid saksa laulupidu eesti keeles. Sellest hoolimata ei hakanud Jannsen oma repertuaarivalikus muudatusi tegema. Seepeale Jakobson laulupeole ei läinud.
1867. aastal taotleti laulupeoks luba Liivimaa talurahva pärisorjusest vabanemise 50. aastapäeva tähistamiseks. Hiljem pühendati laulupidusid nõukogude tähtpäevadele. Viimased laulupeod ei ole siiski olnud pühendatud sündmustele, vaid on leitud ühendav moto. Siiski võib öelda, et alati on tahetud ühise peo ja lauluga tähistada midagi olulist.
Nõukaajal olid koorid teatud määral alternatiiv vabaühendustele ja seltsitegevusele. Suurtes koorides võis laulda isegi 120–130 lauljat. Mitmed koorid lugesid ametlikult oma tegevuse alguseks eelmist sajandit. Teati oma koori ajalugu ja peeti ka koorielu kroonikat. Kooridel oli oma atribuutika ja tseremooniad: kindlasti oli kooril oma lipp, mis laulupidudel välja toodi, ja traditsioonid tähtpäevade tähistamiseks. Tihti olid esinemisriietuseks rahvariided, millega toonitati oma paikkondlikku päritolu. Eks see ole samuti ka praegu.
Nõukogude ajal oli aga suurem osa laulupeost ette nähtud silmakirjalikuks partei ja valitsuse ülistamiseks. Kes ei mäletaks suuri punaplakateid, kiidukõnesid ja Lenini pilte laulukaare all? Kuid ka mõne üksiku vana eesti laulu pärast ja selle üleva tunde pärast näha lauluväljakut, mis eesti rahvast ääreni täis, oli rahvas valmis välja kannatama kommunismi- ja parteiteemalised laulud ning sõnavõtud. Vajadus veenduda eestlaste elujõus ja tunda seda lauluväljakul oli nii tugevalt sees, et keegi ei seadnud kahtluse allagi: hoolimata kohustuslikest Lenini-lauludest tuleb laulupeost ikka osa võtta.
Tuldi kokku üle terve Eesti, koguneti sugulaste-sõpradega, söödi-joodi Lasnamäe murul. Esirea pinkidele rahvas eriti ei kippunud, sest seal olid kohad reserveeritud peamiselt parteiladvikule ja kultuurivaldkonna nomenklatuurile.
Teadagi pandi tol ajal laulupeo kava kokku kompartei ja ministeeriumi tsensuuri all. Kui vanadest lauludest mõni tundus liiga isamaaliste sõnadega, tehti igasuguseid trikke. Näiteks muudeti laulusõnu nõukogude võimule sobivamaks. Igas kavas oli kindlasti mõni Tuhmanovi või Dunajevski vm patriootliku vene helilooja laul. Kuulajate reaktsioonis oli aga selge vahe nõukogude laulude ja õigete laulupeolaulude vahel. Mõne laulu puhul ei plaksutanud rahvas peaaegu üldse, tehti hoopis põlastav grimass, kuna mõne teise laulu puhul tõusis rahvas püsti ja laulis hardalt kaasa.
Minu lapsepõlves aitas kahest laulust – Lüdigi «Koit» ja Ernesaksa «Mu isamaa» –, et tunda ühistunnet, et oled laulupeol käinud. «Koidu» laulmise ajal olid kõigi pilgud suunatud torni. Süttiv laulupeotuli oli püha ja ühendav nagu olümpiatuli. Mõnikord pärast «Koidu» laulmist mindi ringi jalutama, kuni patriootlikud nõukogude laulud läbi said, et siis minna taas murule teisi laule kuulama. Paljud mäletavad lapsepõlvest, kuidas liigutusest tekkis kurku klomp, kui kõik see rahvas püsti tõusis, et laulda Ernesaksa loodud mitteametlikku hümni.
Oli ka aeg, mil hakati kutsuma külaliskoore teistest liiduvabariikidest. Esinesid väikesed koorid, igaüks oma keeles ja ühises vormiriietuses. Külaliskoorid laulsid suure kaare all omaette, sinna peaaegu ära kadudes, ja rahvas toimetas omaette (šašlõki-, jäätise- ja tualetisabadel olid selles toimetamises oluline osa). Vaatamata vennasvabariikide osalusele olid lauluväljakul kuulajad ikkagi ainult eestlased, mõni erand välja arvatud. Uue tendentsina võis märgata ka tolleaegsete noorte eesti heliloojate moodsama loomingu jõudmist laulupeolaulude nimekirja. Kuid ka nendest olid paljud sellised, mis rahva enamusele korda ei läinud. Süvenes olukord, kus suur osa laulupeost rahvani tegelikult ei jõudnud.
See, et meie laulupeo tegelik olemus ei ole välismaalasele kergesti mõistetav, tuli minu meelest hästi esile IX noorte laulu- ja tantsupeol (2002), mille puhuks oli Andrew Lloyd Webber loonud koorilaulu «Keegi pole üksi päikese all». Kuulajale kõlas see nagu gospelkoori kontsert. Kuigi sõnad (Leelo Tungal) lõid seose Eestiga, tekkis ometi tunne, et vaatamata eestikeelsetele sõnadele ei väljenda seda tüüpi helikeel meie laulupeo sisu.
/nginx/o/2021/03/01/13657619t1h0b88.jpg)
