Jüri Saar: löök korruptantidele

Jüri Saar Foto: Toomas Huik

Eesti avalikku­sele oli niisugust riigikohtu otsust väga vaja, sest see annab kindlust meie kohtuvõimu suutlikkuse suhtes menet­leda võimu omavate isikute kuritegusid, kirjutab TÜ kriminoloogia professor
Jüri Saar (IRL).

Riigikohtu otsus maadevahetuse asjas on väga oluline verstapost Eesti riikluse ja õiguskultuuri arengus. Selles põimuvad omavahel mitu fundamentaalset teemat.

Esiteks formuleerib see uut moodi selle, mida üldse tähendab korruptsioon ja millised on korruptsioonikuriteod. Laias laastus võib eristada kahesugust lähenemist üldiste hüvede omakasulisele kasutamisele kui sotsiaal-kultuurilisele nähtusele, mis eristab üsna selgelt idamaist ja läänelikku baasarusaama.

Idamaisel valitsejal ja temast hierarhias allapoole jääjatel on kõigil õigus neile hüvedele. Valitseja on eelkõige jagaja, kes otsustab, mida võtab endale ja mida annab allapoole kasutada. Lääneliku arusaama järgi on niisugune põhimõte sügavalt vale. Mida kõrgem positsioon ühiskondlikus hierarhias, seda suuremad õigused, kuid seda suurem on vastutus nende ees, kes jäävad allapoole.

Nii käitumise kui ka otsustamise läbipaistvus peab tagama selle, et kõrge võimupositsioon ei korrumpeeriks selle hõivanud inimest. Ja seeläbi ei kahjustuks üldised huvid.

Eesti on kogu iseseisvusaja liikunud samm-sammult eemale sovetlikust, sügavamalt sisult idamaisest arusaamast lääneliku poole. Seda sümboliseerib ilmekalt altkäemaksu ja pistise eristamise kaotamine meie karistusseadustikust alates 1. jaanuarist 2015. Nende tegevuste erinevusi mõista on võimalik üksnes nõukogudeaegse loogika raames, sest tõmmata täpset piiri iseenesest seadusega keelatud ja lubatud tegevuste vahele, mida viiakse ellu omakasulistes huvides, on sageli võimatu.

Tähtis on näha hoopis just seda, et neid tehinguid tehakse omakasulisel viisil, kasutades ära oma ametipositsiooni, informeeritust, mõjukust, samal ajal kahjustades üldiseid huve. Just neid huve, mida isik oma ametikohustuste või positsiooni tõttu kaitsma oli kohustatud. Riigikohus andis ka selge signaali, et tulevikus läheb üha raskemaks peita omakasulisi huve lihtsameelsuse taha, väites, et lihtsameelne olla pole seadusega keelatud.