Teatriteaduse üliõpilaste looži liige
Komöödiažanrile ehk mitte iseloomulikult seob peategelasi õnnetu armastus. Omajagu armuvalu põhjustab Treplevile (Karol Kuntsel) samuti oma ema (Külliki Saldre) jahe suhtumine tema loomingusse, mis samaväärselt Niina (Maria Soomets) suutmatusega teda armastada hukutab noore andeka mehe.
Niina tegelaskuju lepib oma saatusega ja on oma sihikindluses jätkata elu ilma illusioonideta väärikas, olgugi et vaimselt rusutud. Sellele vastandub Maša (Ragne Pekarev) karakter, kes vaid näiliselt lepib Treplevi kaotamisega, kasutades oma abielu Medvedenkoga (Priit Strandberg) vaid tähelepanu hajutamiseks.
Rahulolematus eluga
Rahulolematus eluga vaevab igat «Kajaka» tegelast suuresti seoses nende suhetes kunstiga.
Sorin (Peeter Volkonski) kahetseb, et temast ei saanud kirjanikku, ja seepärast tunneb kaasa Treplevile, kes püüdleb oma eesmärgi saavutamise poole. Kummatigi saab Treplevist edukas kirjanik, ent ilma Niina ja ema kiindumuseta ei ole ta õnnelik.
Kirjanik Trigorini (Riho Kütsar) rahulolematus on ühtlasi üks suurimaid irooniaid: kuulus, andekas ja imetletud mees kannatab oma loometöö all, mis nõuab temalt lakkamatut pühendumist.
Trigorini alatus selgub tema suhetes Niinaga, kelle ta kunsti nimel ohverdab. Algul Niinat enda poole kutsuvat turvalisust ja vabadust sümboliseerinud kajakas tähendab hiljem hukkumist armsama käe läbi.
Hoolimata näidendi tegelaste traagilisest saatusest on Palu lavastus vaimukas, helge ja mõjub tõsisemates stseenides ka siiralt. Huumorit pakuvad eelkõige kõrvaltegelased. Nõnda saidki särada kohmaka, kuid armsa Medvedenko osatäitja Priit Strandberg ja Sorini osatäitja Peeter Volkonski.
Keerulisemas rollis mängis suurepäraselt Külliki Saldre, kes sai väga hästi hakkama Irina vastandliku osaga: ta tundis oma poja suhtes nii pettumust kui ka hoolt ja Niina vastu nii sümpaatiat kui ka armukadedust. Samuti oli mõjurikas Maria Soometsa näitlemine lavastuse neljandas pildis.
/nginx/o/2014/07/08/3185203t1ha864.jpg)