Mati Kaal, direktor tänu tagalaülemale

Looduse ja loomade sõber: Euroopa auväärseim loomaaiadirektor Mati Kaal vastavatud loodushariduskeskuse külje all asuvas laste loomaaias. Foto: Mihkel Maripuu

Praegu Euroopa kõige kauem ametis olnud loomaaiadirektor Mati Kaal trotsib oma uues, kuu aega tagasi avatud loomaaia loodushariduskeskuses asuvas kabinetis palavust. Konditsioneeri vajati tema arvates ametnike ruumidest hoopis enam kusagil mujal ning – harjunud eluaeg piskuga toime tulema – ei kirtsuta ta nina. Kontorimööbelgi, mis Kaalu töötuba ilmestab, on tootmiskoondises Standard valminud büroomööblikomplekt «Forte», milletaoline nõukaajal ehk ministrigi kabinetti passinuks, kuid mis praegu sinna kohe üldse ei sobiks.

Kui varem lasi direktor telemehi-seriaalitegijad eheda 1980ndate aastate interjööri tõttu laupäeviti-pühapäeviti oma kabinetti, siis nüüd tekkinud eklektika tõttu neil enam Veskimetsa asja pole.

Tuleval aastal tähistab Tallinnas sündinud, kuid Saaremaal kasvanud Mati Kaal loomaaia direktorina 40 aasta tööjuubelit, ent loomaaias on teda näha olnud juba 1960ndate lõpust. Ja kuigi ameti mahapanekust on ta rääkinud juba mõnda aega, ei näita ta loomasõprade rõõmuks ühtki väsimusemärki. Seda enam, et vastne loodushariduskeskus, mille loomine ammuilma kavas oli, avas just uksed ja läheb oktoobrist täispööretega käima.

Olete Kaksikute tähtkujust, aga kui te ennast mõne loomaga võrdlete, siis kes te olete? Kahepaikne?

Ma pole sellele mõelnud. Horoskoobi värk on selline kummaline asi – tean vaid, mis tähtkujust olen, ja tean, et olen sündinud koera-aastal.

Aga kui oleksite esmakursuslasest näitekunstitudeng, siis millise looma kehastamiseks valiksite?

See on teine asi.

Lavakunsti tudengid käivad siiani loomi vaatamas, aga kui nad alustasid, siis olime veel Kadriorus vana loomaaia platsi peal, ja ühel hommikul – see võis olla 1970ndate esimesel poolel – vaatasin, et lõvi on vist lahti lastud. Suur ehmatus käis läbi kere. Ja mis välja tuli – see oli esimene kord, kui lavaka tudengid hakkasid loomaaias praktikal käima ja Voldemar Panso näitas neile ette, kuidas lõvi mängida. Tal oli pealagi küll paljas, aga taga oli justkui valge lakk, ja kuidas ta seal hüppas ja möirgas! Koht oli ka õige, täitsa lõvi puuri juures.

Ja kui Ingo Normet näitlejaid õpetas, kutsus ta mind hindamiskomisjoni. Hinded pandi nii, et kui mina aru sain, mis loomaga tegu, said nad arvestuse läbi.

On üldse Eestis mõnda liiki, keda te ära ei tunne?

No jumal hoidku, putukate hulgas on ju nii palju liike, et kaugel sellest. Kui ma neil suudan seltsi või sugukonna ära määrata, on hästi. Üldiselt on aga niiviisi, et tunnen nii välimuse kui ka laulu järgi ära enamiku lindusid (noh, ritsiklindude hulgast ehk konkreetselt mitte), aga imetajate puhul pole probleemi, sest Eestis on neid nii vähe.

Millest teie loodusehuvi tekkis?

(Muheldes.) Vaat sellega on nii, et see on «sünniviga». Juhuslikult oli üks mu tädidest (Aira Kaal – toim) kirjanik ja tema tegi märkmeid. Nii oligi tal ühes taskuraamatus kirjas, et «jeerum, see laps tunneb maja ümber rohkem taimi kui keskmine täiskasvanu!» – võisin siis 3- või 4-aastane olla.

Isa läks küll Tornimäe 7-klassilisse põhikooli koolmeistriks, aga koos emaga oli ta talutööga ikka rakkes ja mina jäin rohkem vanaema hooleks. Vanaema käest, kuna huvi oli, uurisingi, et mis lill see on või mis putukas siin jalutab, ja nii teadsingi nende nimetusi, aga saaremaa keeles. Saarlastel on ju suurel osal loomadest ja taimedest oma nimed.

On teil need siiani meeles?

Näiteks putukas nimega süsijooksik, kes jookseb ringi ja peab teistele putukatele jahti, on korpmassakas; juttselg-kärnkonna kutsuti kõreks ehk kodijakonnaks. Ja muidugi lindudel on hästi palju nimesid – harakas on kiitsakas, ronk on korp, künnivares roogas, hallvares nonn jne. Nahkhiired on nahklapid.

Hiljem oli raske ümber õppida?

Ei olnud raske, kui taimi ladina ja muudes keeltes teada.

Ema on seda kogu aeg jutustanud, et mind ei saanud juurviljaaiast sibulat ja tilli või kaevult vett tooma saata, sest irdusin vahepeal kuhugi ära. Juhtus üks korpmassakas üle tee jooksma, unustasin kohe kõik ülejäänu. See häda oli mul kogu aeg küljes, ja isa, kuigi ta oli õppinud ajalugu, oli, muide,  kogunud omale gümnaasiumis õppimiseks raha sellega, et ta ravimtaimi korjas, kuivatas ja müüs. Tundis loodust keskmisest rohkem.

Kooliaeg oli eriti lõbus, sest tegutses naturalistide ring, mida juhatas bioloogiaõpetaja Leili Õun. Nii et kui 7-klassilist kooli lõpetama hakkasin, olin kõik loodusega seotud Saaremaa olümpiaadid ja pioneeriinstruktorite erialavõistlused kinni löönud ning võinuks edasi õppida ühes kolmest Saaremaa keskkoolist, aga see eeldanuks internaati minekut. Isa arvas aga, et saarel pole enam kedagi, kes võiks mind kooli kõrvalt soovitud suunas õpetada, ja kuna ema õed-vennad elasid Tallinnas, läksingi nende juurde kostile ja sattusin reaalkooli. Reaalkooli kõrval, Tõnismäel Veetorni tänaval, kus oli ja on praegugi Saksamaa saatkond, tegutses loodusmaja ehk vabariiklik naturalistide jaam.

Reaalainetega probleeme polnud?

Ei, aga võrreldes kaasõpilastega oli mu vene keele tase kehv. Ma polnud ju õieti venelast näinudki. Kikudega, nagu Vene sõjaväelasi Saaremaal kutsuti, ju eriti läbi ei käidud. Need elasid ju oma baasides, ja kui purjus olid, siis marodööritsesid ümbruskonnas.

Kuuldavasti on Veskimetsa kant teile juba ammusest ajast väga tuttav paik?

Mis nüüd väga tuttav, aga reaalkooli ajal alustati talviseid veelinnuloendusi ja vajati loendajaid, kes talvituvaid linde kindlatel aegadel ja kindlates kohtades fikseerimas käivad. Minu piirkonnaks sattus Kakumäe ja kuna elasin Kivimäel ning Mustamäe asemel laius täielik tühjus, siis veelinnuvaatlus käis nii, et läksin Kivimäel suuskadega rongile, tulin Tondil maha, panin suusad alla ja joonelt läbi Kadaka küla põldude Veskimetsa servast läbi Kakumäele. Enam ei mäleta, kas käisin loendamas kaks korda kuus või kord nädalas. Ilusa ilmaga suusatamine oli ju lõbus lugu ja vahel tuli klassivendigi kaasa.

Veskimetsas, kus praegu on loomaaed ja kust läbi sõitsime, oli tihe okastraadist aed ja nagu Vene sõjaväeaedades ikka, aedades augud ka. Roomasime august läbi, et vaadata, mis seal sees on. Sõjaväge polnud, aga olid laod ja neid püssiga valvavad mutikesed, kes meid märgates hüüdsid: «Stoi! Streljat budu!» (vene k seis! tulistan! – toim) ja lasid paugu õhku. Meil muidugi oli siis rohkem püksis kui mujal ja katsusime, et august välja saame ja kaabet teeme. (Naerab.) Vaat nii palju olime siin tulevases loomaaias küll luuret teinud!

Kuidas seda mõista, et 1968. aastal juba töötasite loomaaias, aga Tartu ülikooli lõpetasite aasta hiljem?

Seda, et pärast ülikooli töötuks jääd, sellist hirmu nõukaajal ei olnud. Olin loomaaias menetluspraktikal – vanasti oli nii, et oma tulevasel erialal pidi enne ülikoolidiplomi saamist veidi aega tööd tegema. Kuna aga meie kursus osutus viljakaks, meil tekkis koguni viis paari ja seadus nägi ette, et kui oled abielus, ei saa abielupooli lahku tööle ja elama suunata, siis abiellusimegi kõik viimasel kursusel. Dekanaadi sekretär hoidis kahe käega peast kinni…

Mu abikaasa Virve oli tselluloosikombinaadi pärmitehase stipendiaat ja kuna seda polnud enam võimalik muuta, tuli minulgi sellest lähtuvalt endale Tallinnas töökoht leida. Kevadise eksamisessi ajal helistas mulle kateedrijuhataja ja ütles, et tule läbi, mul on siin mees, kel väga huvitav jutt. Kateedris istus minu eelkäija Kàroly Stern, kes oli võidelnud välja loomaaia direktori asetäitja koha teadusalal. Ma talle jah-sõna kohe ei ütelnud, aga andsin põhimõttelise nõusoleku.

Muide, juba lapsena olin lastesaatest kuulnud, et loomaaia juures tegutseb loodusesõprade ring ja oh kuidas ma tahtsin sinna saada! Mäletan, kui esimeses klassis küsiti, kelleks keegi saada tahab, siis poisid olid enamasti lendurid või autojuhid ning tüdrukud arstid ja õpetajad, aga kui minuni järg jõudis, siis vastasin, et tahan aednikuks. Selle peale hakkas terve klass naerma. Mulle on see mällu sööbinud, kuidas terve klass naerab, et niisugune sant amet…

Abikaasaga olete tänini koos?

Nojah, olen niisugune mugav ja laisk inimene! (Naerab.) Tema on mikrobioloog, töötas pärmitehases, kuni meil poiss sündis. See oli öise vahetusega ja mingil määral tervist kahjustav, pärmi tehti ju paberitootmise jäätmetest, siis ta tuli sealt ära.

Kui poiss oli juba suurem, läks Virve protozooloogia (ainuraksete uurimine – toim) laboratooriumisse, siis mikrobioloogiks Desintegraatorisse ja edasi Kirovi-nimelisse kalurikolhoosi. Keegi peab ju peres raha ka teenima! Sest minul pole seda kunagi olnud ja seepärast – juba tööstuses olles – oli Virvel pea alati suurem palk kui minul. Eesti ajal kadusid laborid peaaegu ära ja kuna ta oli eluaeg tundnud huvi keelte vastu, siis sellest ajast saati on ta leiba keeltega teeninud. Kuna ta oskas rootsi keelt, siis töötas algul Estline’i administraatorina sadamas – seal pidid algul isegi eestlased omavahel rootsi keeles suhtlema. Saksa keelt oskab ta juba kooliajast ja nii on ta hiljem nii sakslaste kui ka rootslaste firmades töötanud, aga ka aime- ja ilukirjanduse raamatuid tõlkinud.

Seda pean ma küll ütlema, et sellist tööd nagu mina olen teinud, pole võimalik teha ilma tagalaülemata. Pean talle väga tänulik olema, et ta on mu tegemised välja kannatanud. Olen tihti nii mõtete kui füüsisega olnud mitte kodus, vaid loomaaias. Ja ikkagi on mul alati olnud korralik kodu, kuhu on hea meel minna ja kuhu olen olnud oodatud, kus on mu veidrused välja kannatatud. Kui vundamenti pole, siis maja püsti ei seisa, ja kui tagalat pole, siis ei suuda ükski armee võidelda.

Peres pingeid ei tekkinud, et naine rohkem teenis?

Noh, kuna mul see looduse kiiks nii kõvasti sees on, siis ütlesin talle juba pulmapäeval, et üks konkurent on sul igatahes kindlasti, ja võin lubada, et teisi ei tarvitse tulla. Aga et sellest ühest sa lahti ei saa, ja selleks on loomad ja loodus.

Jah, ajal, mil proua oli lapsepuhkusel, töötasin mõni aeg korraga nii loomaaias kui ka looduskaitse ja metsamajanduse ministeeriumis. Hommikul kella kuueks loomaaeda, kella üheksaks ministeeriumisse, kuuest jälle loomaaeda ja kella üheteistkümne paiku õhtul olin kodus. (Muheldes.) Siis olin ikka rikas mees! Loomaaias vormistati mind sel ajal zootehniku kohale ja see kahel kohal töötamine kestis nii kaua, kuni Kàroly Stern sai infarkti. Siis oligi jutuks, et võtaksin tema järel direktoriameti üle. Endale tekitasin aga kriteeriumi, et kui ma aspirantuuri sisse ei saa, siis ma kohta vastu ei võta. Sest siis kõik räägiksid, et näe, teadusega ei saanud hakkama, aga nüüd tuleb ülemuseks. Aga, kurat, sisse sain!

200 töötajat, lisaks külastajad – vastutus on teil ju tohutu!

Jah, 46 aasta jooksul, mil mina loomaaias töötanud olen, on 13 kätt ära hammustatud.

Külastajate ja töötajate peale kokku?

Töötajaid on olnud kaks, ülejäänud kõik külastajad. Vene ajal oli mul kord lausa prokuratuuri korraldus Tallinnast mitte lahkuda, kuna uuriti järjekordset juhtumit. Ehkki tänaval, kui keegi sõiduteele läheb ja auto alla jääb, kas siis on autoinspektsioon süüdi või inimene, kes korda rikkus?

Omal ajal oli reegel, et juhtkond peab jälgima töötajate ohutustehnika eeskirjade järgimist ja neid korrale kutsuma, loomaaia töötajad peavad aga omakorda jälgima külastajate käitumist. Noh, ja tänagi helistati politsei eriti raskete kuritegude osakonnast, sest ühele tüdrukule tekitas elevant vaagnaluumurru. Tüdruk pidi järelikult tegema midagi, mida ta ei tohtinud teha, et elevant sai temast londiga haarata...

Kas teile ei näi, et loomad on tegelikult tihtilugu arukamad, kui meile tundub?

(Ohkab.) Kuidas kellelegi. Mina pole loomi kunagi lolliks pidanud. Küsimus on selles, et loomadel pole vaja samu asju, mis meil. On asju, milles nad on meist oluliselt targemad. Ürginimese faasis oli meile vaja samu asju, aga me oleme selle ära unustanud ja õppinud midagi, mida loomadel vaja ei ole. Öeldakse, jah, et loll kui lammas, aga pole see lammas loll sugugi.

Loomasaadetest on meelde jäänud, et kõige rumalam lind on kakk ja kõige targem ronk?

Need «kõige» asjad on kõik väga jaburad, ja just ajakirjanikel on tahtmine küsida, et mis on «kõige» see ja teine. Enam jaburamaid küsimusi minu jaoks ei ole. Need asjad pole ju võrreldavad! Eks katsu võrrelda üht korralikku grillsteiki ja mõnusat mandlitorti – ei saa ju ütelda, kumb parem on!

Olete üsna palju saanud loomi ka kaugetel maadel vaadelda?

Minu palgaga poleks see võimalik olnud, aga mõne sõidu olen endale lõugadega välja teeninud. Kõige rohkem olen käinud Tansaanias ja nüüd novembris ja jaanuaris lähen jälle. Möödunud aastal käisin Botswanas, Galapagosel ja Amazonases. See õnn on mul olnud, et olen nõukogude ajal ning 1990ndatel saanud hollandlaste ja sakslaste kulul käia Venemaal Primorje krais.

On see tõesti nii huvitav kant?

Äärmiselt. Täiesti võrreldav Amazonase ja Austraaliaga, sest see asub Milano laiuskraadil, aga seal on külmad hoovused, mistõttu on subtroopika ja taiga täiesti läbi põimunud.

Kuhu tahaksite veel sattuda?

Oi jumal, igale poole, maailmas on nii palju põnevaid kohti! Annan siiski aru, et ma ei saa endale kõike lubada. Ekstreemsetes kohtades peab olema väga hea tervis, aga kuna mul juba ülikooli lõpetamise ajal õnnestus pahaksläinud pimesoolelõikus üle elada ja kõhukelmepõletikus olla, siis ma pole julgenud minna näiteks Wrangeli saarele jääkarusid uurima. Ürgloodusse ekspeditsioonile ei tihka ma samuti minna, sest 24 aastat tagasi oli mul infarkt, sellest saati võtan rohtusid. Kui toona arstilt küsisin, kas pean rohtusid kaua neelama, vastas tema naerdes: «Ma loodan küll.»

Millist looma või lindu igatsete Tallinna loomaaias näha?

Siin peab reaalsusele näkku vaatama. Neid on palju, unistustel pole piiri! Ma võin ju silmad kinni panna ja kujutada ette 87 hektarile kõike.

Miks pole meil kaelkirjakut?

Sest meil pole nii kõrget maja. Koht on, kuhu see peab tulema, ja kui tekib võimalus raha saada, siis selle maja kindlasti ka ehitame. Samas peame praegu parandama nende loomade elutingimusi, kes meil olemas on. Värskelt oleme valmis saanud jääkarude ekspositsiooni projekti, selle maksumus on 3–4 miljonit eurot. Sandis seisus on ka amuuri tiigrid, kellele esmajärjekorras mõelda tuleb.

Milline loomaaed on teile enim muljet avaldanud?

Muljetavaldavaim areng on toimunud maailma vanimas loomaaias Viinis. Kui veel 1980ndatel olid loomaõiguslased värava taga ja nõudsid, et see koletu koht tuleb likvideerida, siis praegu on see hämmastav, kuidas nad pea igal aastal uue ja tänapäevase ekspositsiooni avavad. Erinevalt meist, kes me ei saa planeerida enamat kui ühe aasta, on nemad saanud 15 aasta arenguplaani paika.

Millal olete mõelnud, et nüüd panen lahkumisavalduse lauale?

Siis kui ministeeriumisse tööle läksin. Siis tehti mulle ridamisi igasugu tööpakkumisi. Näiteks pakuti Lahemaa rahvuspargi teadusdirektori kohta koos elumajaga. Samal ajal elasime ämma ja äia kahe ja poole toalises korteris koos naise ja lapsega. Väga ahvatlev pakkumine oli.

Muide, kui tegin ülikoolis diplomitööd, elasin varem Tartus tädi (Aira Kaalu – toim) juures 4-ruutmeetrises endises teenijatoas, ja kui abiellusime, värske abikaasaga Emajõe tänaval natuke suuremas. Meil oli kahe peale üks laud ja mõlemal vaja diplomitööd parajasti teha. Kuna aga mina olen ööinimene ja proua hommikuinimene, siis polnud probleemi: mina vajusin kella 3–4 ajal voodisse ja tema ärkas just siis üles.

Praegu on teil üks elurütm?

Enam-vähem, ehkki väga kaua magada pole ma kunagi suutnud. Kord tegi üks raadiojaam sarja, et kuidas näeb teie laupäev välja. Ja kui ma ütlesin, et magan suhteliselt kaua, tõusen umbes kella kaheksa paiku üles, hakkas reporter selle peale kluksuma.

Olete ehk ka mõnda loomaaia elanikku nii kiindunud olnud, et kui ta on lahkunud, siis olete nutnud?

Pisar on silmanurka küll tulnud. Ma pole veel vanast kontorist jõudnud ära tuua, aga ma panen ta siiagi üles, ühe orangutani surimaski. Ta oli pisike poeg, kui ta meile tuli, kasvas siin suguküpseks, oli meie kõigi lemmik ja suri insulti. Võttis ühel hetkel peast kinni, vajus kokku ja siis kutsusime inimeste kiirabi. Teda lahati Pelgulinna haigla surnukuuris ja arst, kes teda lahkas, ütles, et kui ta ei teaks ja talle antaks mõni inimahvi organ, siis ta ütleks, et see kuulus mõnele väga suurele inimesele. Siis oli küll tunne, ja see tunne oli poolel loomaaial, nagu oleks vend ära läinud…

Veel üks tore persoon oli jääkaru Franz, kes toodi Franz Josep­hi maalt väikese pojana. Temaga juhtus, et üks talitaja unustas ukse lahti ja lasi sügisesel ajal, kui kohal sadu inimesi, karu barjääri ja puuriderea vahele. Turvamehed katsusid inimesi eemale ajada, oleksime hirmutanud karu traktoritega puuri tagasi, aga inimesed hiilisid turvajatest mööda, tegid telefonidega pilti ja filmisid. Kui karul oleks närv üles öelnud, olnuks kümneid laipasid. Ei jäänud muud üle, kui loom kiiresti narkoosi alla ja tassida puuri tagasi. Arst hakkas tegema vastumürgi süsti, kuid karul olnud südameprobleemi tõttu jäi ta süda seisma. Meil oli külastajaid, kes käisid ekstra Franziga suhtlemas, kes teda tundsid ja keda tema tundis…

Vastavatud loodushariduskeskus saab tõelise hoo sisse alles sügisel, aga mida te vastaksite lapsele, kes küsib, kumb oli enne, kas muna või kana?

(Väike paus.) Siin on see küsimus, et loodus hakkab pihta palju varem. Kumbagi ei olnud! Ja kui hakkas olema, siis tõenäoliselt olid munataolised moodustised varasemad, sest neid ei munetud, vaid nad arenesid evolutsiooni käigus. Kõige algelisem sigimine on ju pooldumine, mõelge ise, kumb on muna ja kumb kana, kui rakk pooleks läheb!


Mati Kaal

Sündinud 3. juunil 1946. aastal Tallinnas

Lõpetas 1960. aastal Tornimäe 7-klassilise kooli,

1964. aastal Tallinna reaalkooli, 1969. aastal Tartu Ülikooli bioloogina

Töötab Tallinna loomaaias 1968. aastast, 1975. aastast direktorina

Eestimaa Looduse Fondi ja paljude rahvusvaheliste loomaaiandusorganisatsioonide liige

Valgetähe III klassi teenetemärgi kavaler (2001)

Tallinna vapimärgi kavaler (2014)

Abiellus 1968. aastal Virve Kaaluga (neiuna Uukkivi) , astrofüüsikust poeg Ott juhib tarkvarafirmat

Kolm lapselast: Joonas, Kärt ja Teele