Maitsev ilu

Klassika: kurgi niisutavat ja rahustavat toimet tundsid juba meie esiemad. Foto: SCANPIX

Ilumaailmas, nagu mujalgi, läheb üha rohkem hinda lihtsus ja loomulikkus. Tootjad loobuvad üksteise võidu parabeenide jm kunstainete lisamisest kreemidele-šampoonidele ning leiutavad uusi viise, kuidas loodust ilu heaks rakendada.

Lisaks masstoodetele, mille loodusliku kooskõla suhtes  kahtluseuss siiski hinge poeb, teevad võidukäiku ka eksklusiivsemad kaubamärgid, mis lubavad, et tooted on lisaainetest nii priid, et sobivad lausa lusikaga söömiseks – mis on kasulik seespidiselt, on seda harilikult ka välispidiselt tarvitades. Mida teha aga siis, kui ühtegi kosmeetikasalongi parajasti käeulatuses ei ole ja kreemipurgid aktiivse suvitamise käigus tühjalt vastu kõmisema kipuvad?

Koduseid ilunippe hindasid (peamiselt küll valikuvõimaluste vähesuse tõttu, mitte eetilistel kaalutlustel) juba meie emad-vanaemad, kelle raamaturiiulites oli kindel koht Inna Tarmaku raamatul «Peeglike, peeglike seina peal» ja Sofia Wedrowska ilunippide kogul «100 minutit ilu heaks». Siin-seal ajakirjanduses võtavad aga kummaliselt lihtsate ilunippide poolt sõna ka maailmakuulsad superstaarid, ning meiegi hulgas leidub inimesi, kes oma põhimõtetest (loomaarmastus, mahe või säästlik eluviis vms) lähtudes eelistavad tavapäraseid kosmeetikatooteid võimalikult vähe tarbida. Olgu tegu hädaolukorra või katsetamiskihuga, proovimist väärt iluabilisi leidub koduses külmkapis ja köögiriiulis ohtralt.