Henrik Roonemaa: milleks on vaja idufirmasid?

Henrik Roonemaa Foto: Erakogu

Noored Eesti IT-ettevõtjad pole tükk aega nii pahased olnud kui sel nädalal. Kõigepealt pillas Anvar Samost arvamusfestivalilt eetrisse läinud «Olukorrast riigis» saates lause, et start-up’indus on pigem show, ning pisut hiljem antud intervjuus nimetas idufirmasid pudi-padi tegijateks. Ja seejärel pidas Tõnis Lukas 20. augustil Tartus kõne, kus nimetas Eestist lahkujaid mugavus- ja lodevuspagulasteks.

Kuna Eesti turg on väga väike ja idufirma eesmärk on tavaliselt maailma vallutada, on paljud idufirmade tegijad Eestist ka välismaale kolinud, nii et nad said nädala jooksul kaks korda solvuda. Ja kuigi Samosti eesmärk oli pigem tähelepanu juhtida, et Eestis toimub ka teistes sektorites palju positiivset, mis ei saa piisavalt tähelepanu, siis küllap oli näiteks korraga Californias ja Eestis oma uut idufirmat käivitaval Sten Tamkivil päris raske lugeda, et ta on lodev mugavuspagulane, kes tegeleb pudi-padiga. Või Rain Rannul, kes juhib 80 riigis tegutsevat Tartu mobiilimaksete firmat Fortumo. Või võidusamba ühel autoril Rainer Sternfeldil, kelle firma Planet OS tegeleb planeet Maa sensoriandmete kogumise ja analüüsimisega näiteks suurte naftafirmade jaoks.

Samas ei saa ju eitada, et idufirma on veider nähtus. Paljud neist ei teeni eriti kasumit, vaid tegutsevad investorite (keda nimetatakse ka veidra terminiga äriinglid) raha eest. Kui raha otsa saab, proovitakse investoreid juurde otsida. Idufirma tegevus lõppeb üldiselt ärist väljumise ehk exit’iga ning selleks on kolm võimalust: pankrot, mahamüümine või börsileminek. Valdav osa idufirmade loojaid ei mõtle sellele, et oma OÜ kunagi pojale pärandada. Ja tõesti, paljud neist tegelevad ka pudi-padiga, aga vähemalt proovivad nad tegeleda sellega globaalsel tasandil.