Jüri Luik: okupatsiooni lõpp

Jüri Luik Foto: SCANPIX

Meie kindel veendumus oli, et leping saab olla seotud ainult vägede viivitamatu väljaviimisega. Meil polnud aega ega tahtmist mõelda oma poliitilisele tulevikule. Mida oli vaja teha Eesti julgeoleku tagamiseks, seda me ka tegime, kirjutab suursaadik Jüri Luik.

Vene vägede väljaviimine Eestist 1994. aastal oli meie taasiseseisvumise protsessi lõpuleviimine. Okupatsioon algas baasidega 1939. aastal, kus Eesti oli veel juriidiliselt iseseisev, ja jõudis lõpuni 1994 augustis. Venelased vägesid välja viia ei soovinud ja need tänased analüütikud ja ajaloolased, kes näevad vägede väljaviimist meilt loogilise ja peaaegu vältimatu osana Ida-Euroopa riikide vabanemisest, eksivad rängalt.

Meie poliitiline positsioon polnud sugugi nii kindel kui näiteks Poolal. Meie vabanemise ja Varssavi pakti lagunemise vahele jäi päris tubli distants, meid aga vaatas Venemaa (ja tihti ka lääs) pigem kui iseseisvunud liiduvabariiki, mitte kui iseseisvuse taastanud maad. Meie kuulumist Venemaa mõjusfääri pidasid loogiliseks isegi demokraatlikud Vene poliitikud ning paljud lääne riigijuhid. Kui Vene valitsus vägede väljaviimisest ka otsesõnu ei keeldunud, siis esitati tingimusi, mis polnud Eestile mingilgi viisil vastuvõetavad, olgu siis kodakondsuse või piiri küsimuses. Seetõttu olid läbirääkimised vägede väljaviimise üle nii kahepoolselt, delegatsioonide tasemel kui ka rahvusvahelise poliitika koridorides vägagi keerulised.