Eesti skulptuuri kuldaeg

, kunstikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olav Männi «Tuhkatriinu» (1967).
Olav Männi «Tuhkatriinu» (1967). Foto: Eesti Kunstimuuseum

See näitus on nagu südamlik kohtumine vanade heade tuttavatega.

Võib öelda küll, et need kümnendid olid eesti skulptuuri kõrgaeg. Vaevalt midagi sellist enam kordub. 1950ndate lõpul saadi lahti stalinistlikust saastast, tulid uus vormikeel ja uued materjalid (alumiinium, epoksüvaik, plastmass ja dolomiit). Avanes ka muu maailm – kas siis tänu võimalusele reisida või kunstialbumite näol.

1968. aastal toimus Tallinna Kunstihoones Soome skulptuuri näitus, kümme aastat varem alustas Balti riikide skulptuurikvadriennaal. Vormikeel liikus abstraktsiooni ja puhta vormi poole. Nii võime öelda, et meie skulptuur oli modernistlik, enamgi kui maalikunst ja graafika.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles