Mart Kivastik: võsu hinged

Mart Kivastik Foto: Postimees.ee

Ühel päeval Võsul hakkasin mõtlema, mida kõike enam ei ole. Kõigepealt tuli meelde buss. Mitte seepärast, et see kangesti hää ja armas oleks olnud, eelkõige jäi see buss meelde aegluse tõttu. Tartust on Võsule 165 kilomeetrit. Buss hakkas kell kaks Tartust minema ja Võsule jõudsime poole seitsme paiku. Nüüd seda bussi enam ei ole, aga rahvas mäletab ja tagantjärele tundub isegi armas. Võib-olla sellepärast, et aeglasemini enam ei saanud.

Ilusa ilmaga võtab meid Võsul vastu igasugu rahvast. Näiteks turistid, kes peatuvad kämpingus ja käivad rattaretkedel, põhiliselt on need sakslased ja hollandlased. Neil on oma mets otsas. Aga ka meie oma Eesti poisid ja tüdrukud on kohal, õllepurgid ja burksid käes. Palju erinevat rahvast liigub.

Vihmase ilmaga on Võsu tühi. Siis konutab bussijaama pingil neli joodikut, hulkuv külapeni ja mõni vihmakartmatu võõras, kes ajab näpuga bussijaama sõiduplaanis järge. Busse käib mõni üksik, pole mõtet väga nende plaane uurida. Kui tahad midagi teada, võid küsida postimajast, otse bussijaama tagant. Postimaja on kenasti korda tehtud ja heleroheliseks värvitud. Ilus.

Aga meie keerame vasakule ja siis jääb teele väike, aga kallis turg. Sealt saab enam-vähem kõike: maasikaid, kurki, tomatit, küüslauku, mett ja kukeseeni. Kohe turust mõni samm edasi on Võsu Grill. Grillbaar on üks vanadest asjadest, vist isegi ainus, mis on alles. Vanasti oli Grilli grillkana üle Virumaa kuulus. Sinna mindi pidupäeval. Selle järel seisti järjekorras. Ikkagi kana! Nüüd on kana tavaline asi, järjekorda enam pole. Päeval juuakse Grilli ees õlut, vahitakse möödujaid. Õhtud on Grillis aga vaiksed, televiisor vilgub pimedas.