Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/10/2883844t1hc977.jpg)
/nginx/o/2014/09/08/3329987t1h596e.jpg)
Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus hajutab põlevkivitöösturites maad võtnud hirmu, et ta kavatseb hiiglasliku keskkonnatasude tõusuga Eesti investeeringutemahukaima ettevõtlusharu hävitada.
Viru Keemia Gruppi, Eesti Energiat ja Kiviõli Keemiatööstust kuid hirmu all hoidnud keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus valmistab valitsusele ette kava, mille kohaselt keskkonnatasud määratakse järgmiseks kümnendiks nii, et need tõusevad kolm kuni kümme protsenti igal aastal.
Postimees kirjutas augustis, et rahvusvahelise audiitorfirma Ernst & Young hinnangul ootab Eesti põlevkivitööstust kiire väljasuremine või pikaajaline hääbumine, kui keskkonnaministri keskkonnatasude tõstmise kava läbi läheb. Ettevõtjate hirmuunenägu, et praeguse viie protsendi asemel pannakse maksud tõusma 16–32 protsenti aastas, süvendas ministeeriumi kangekaelne vaikimine.
Äkilise maksutõusuga kaasneks põlevkivitööstuse väljasuremise stsenaarium, millega Ida-Virumaa kohalikele omavalitsustele ressursimaksuna ja füüsilise isiku tulumaksuna laekuv summa väheneks 2025. aastaks paari-kolme miljoni euroni, võrreldes praeguse 20 miljoni euro suuruse summaga.
Eelmisel neljapäeval põlevkivitöösturitega kohtunud Pentus-Rosimannus alustab täna keskkonnatasude läbirääkimisi ehitusmaavarade kaevandajatega.
Kuidas võtsid teiega neljapäeval kohtunud põlevkivitöösturid vastu heldena kõlava ettepaneku tõsta alates 2016. aastast keskkonnatasusid igal aastal kolme kuni kümne protsendi võrra?
Sisuliselt käib vaidlus praegu selle üle, kas külmutada tasud 2015. aasta tasemel või mitte. Nii nagu tasude külmutamine oleks ebaõiglane Eesti loodusele, nii oleks tööstuse jaoks ebaõiglane väga järsk tõus. Seda kinnitavad ka kõik sel teemal tehtud analüüsid.
Me peame muuhulgas arvestama, et põlevkivisektorit mõjutab ennekõike nafta maailmaturuhinna muutus ja see pole praeguste prognooside kohaselt liikumas just ülespoole. Praegu tehtavate keskkonnaalaste oluliste investeerimisotsuste kontekstis on ka kolme- kuni viieprotsendiline aastane kasv ikkagi märkimisväärne.
Kuidas on töösturid seni viieprotsendilise iga-aastase kasvu alla neelanud?
Ma arvan, et põlevkivitöösturid ootasid 2015. aasta saabumist, kui valitsuse määrusega kehtestatud keskkonnatasude senine periood lõpeb.
Minule pole nad sellist seisukohta väljendanud.
Täna (neljapäeval – toim) olid nad ikkagi seda meelt, et keskkonnatasud tuleks sisuliselt külmutada.
Kui arvestada pelgalt raamatupidamislikku matemaatikat, siis võib seda ju ka mõista, aga keskkonnatasude üks eesmärk on ikkagi mõjutada ressursse efektiivsemalt, puhtamalt ja väiksemat negatiivset mõju tekitavalt kasutama, kompenseerida maksumaksjatele taastumatu vara kasutamine. Keskkonnatasude seisma jätmise loogika vastu räägib see, et põlevkivitööstuse mõju on jätkuvalt hästi suur. Kõikidest Eesti jäätmetest 80 protsenti ja 90 protsenti ohtlikest jäätmetest annab põlevkivitööstus. Kõik need põhjavee kogumid, mis on halvas seisus, on seotud põlevkivitööstusega.
Kui aastane keskkonnatasu kasv jääb vahemikku kolm kuni kümme protsenti, siis see arvestab ka keskkonnakaitse eesmärkidega. Järsem või äkilisem kasv paneks kinni selle valdkonna investeeringud, mis on olulised ka keskkonna seisukohast, ja see on vastupidine sellele, mida saavutada tahame. Põlevkivisektorist võiks tegelikult kujuneda kõige suurema keskkonnahüppe läbi teinud sektor üldse – viimastel aastatel keskkonnamõju vähendamiseks tehtud investeeringud on olnud väga mahukad.
Vaatamata sellele, et keskkonnaministeeriumi kodulehelt jääb mulje, nagu oleks töösturitele korraldatud palju keskkonnatasude muutmise teemalisi üritusi, väidavad nad, et tegelikult pole nendega sisuliselt vesteldud. Miks?
Keskkonnatasude raamkava välja töötamine on võtnud aega. Esmalt tellisid töösturid Ernst & Youngilt oma uuringu, seejärel meie tellisime Praxiselt. Mulle tundus loogiline, et enne kui alusandmeid ei ole, pole mõtet filosoofilise jutu ajamiseks aega kulutada. Nüüd on Praxise analüüs valmis ja nüüd oli aeg ühise laua taha istuda.
Kuidas selgitada töösturite nägemust, et ministeeriumil on plaan mingisugune ette teada olev summa kokku koguda ning Praxise analüüsi abil lihtsalt otsitakse sellele summale põhjendust?
Näen siin enda loodud tontidega võitlemist ja ma loodan, et neljapäevane kohtumine andis neile kindluse, et sellist ohtu pole.
Keskkonnatasude tõus on olnud seni hüplik ja ühtmoodi viis protsenti aastas on need tõusnud viimasel kahel aastal. Kuna kehtiv raamistik lõpeb koos 2015. aastaga, siis see on põhjus, miks praegu 2016. aastast kehtima hakkavaid tasusid arutame. Tahame, et oleks ka piisav etteteatamisaeg.
Mida pikemaks ajaks me tasud kokku lepime, seda parem. Ajavahemik, mida mina näen, oleks minimaalselt viis aastat ja maksimaalselt kümme aastat.
Kas te olete valmis sõlmima töösturitega kokkuleppe, et kümne aasta jooksul keskkonnatasud ei muutu?
Minu ettepanek, millega tahan minna valitsusse, on, et keskkonnatasud kehtestataks määrusega kümneks aastaks. Kümme aastat on pikim aeg, mida absoluutnumbrites määratavate tasude puhul on võimalik prognoosida. Põlevkivitööstus on oluline tööandja ja vajab pikaajalist kindlust. Vaidlus käib praegu selle üle, et kas tasu peab olema kasvav või külmutatud praegusele tasemele.
Minimaalsem keskkonnatasude tõus peaks olema vähemalt inflatsiooni või siis tarbijahinnaindeksi suurune. Minu nägemuses pole mõistlik, kui näiteks 2020. aastal laekub maksumaksjatele keskkonnatasuna ühe tonni põlevkivi kaevandamise eest endiselt 1,53 eurot, nagu see on 2015. aastal.
Kui suur on see summa, mida põlevkivitööstus peaks igal aastal rohkem panustama keskkonnaprobleemide lahendamisesse?
Ma ei seoks seda absoluutsummaga. Keskkonnatasu suurus sõltub sellest, kui palju keskkonda kulutatakse, ning eesmärk on, et kasutataks ja kulutataks vähem, et negatiivne mõju oleks võimalikult väike. Meie üldine maksupoliitiline seisukoht on olnud ja püsib sellisena ka nähtavas tulevikus, et maksustatakse rohkem keskkonna kulutamist ja vähem töötegemist.
Põlevkivi hinda pole turul võimalik määrata ja see sisaldub keskkonnatasus. See, et maksumaksja soovib endale kuuluvalt varalt õiglast tasu saada, on üpris normaalne.
Töösturid muutusid teie kavatsuste suhtes ärevaks ja umbusklikuks ilmselt eelmisel aastal, kui toimus ebaõnnestunud ja riigikohtus tühistatud katse tõsta keskkonnatasusid ootamatult?
Tollel ajal oli tõepoolest tegemist valitsuse langetatud otsusega ja esmatähtsaks peeti eelarve tulude poole tugevamale järjele aitamist. Seda, et 2009. aastal paika pandud tasud ei pruugi enam oma eesmärki täita, on leitud mitmel pool. Umbusu tekitamise asemel on meie soov teha põlevkivitööstusega koostööd, et kaotajaks ei jääks ei looduskeskkond ega oluliseks tööandjaks olev tööstus.