Tuttavad kiidavad kaitsepolitsei raudvara

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Maskides mehed Eston Kohvrit Moskvas asuvasse kohtumajja eskortimas.

FOTO: rtr.ru

Venemaa eriteenistuse poolt Eesti-Vene piirilt ametiülesannete täitmisel röövitud ja vangistatud Eston Kohvri (43) sõbrad ja koolikaaslased elavad mehe saatusele kaasa. Nad räägivad, milline usaldusväärne sõber on ta alati olnud, ning imestavad, kuidas nii hinnatud ja informeeritud kaitsepolitseinik saadeti piiri lähedale niisugust ohtlikku ülesannet täitma.

«Eston on tööinimene, ta pole kunagi tahtnud silma paista,» ütles üks Kohvri koolikaaslane Sisekaitseakadeemia, toonase Eesti Riigikaitse Akadeemia esimesest, 1996. aastal lõpetanud lennust. Koolivend on kindel, et Kohver võinuks olla kaitsepolitseis ka väga kõrgel ametikohal, istuda ilusas kabinetis, kui ta vaid oleks sellise eesmärgi endale seadnud.

«Ta on töötanud just õiges kohas – tema isikuomadused on just niisugused, milliseid on vaja, et täita ametiülesandeid, mida tal on tulnud täita,» rääkis teine koolikaaslane, täpsustades, et see on oskus jätta rääkimata asjad, mida ei pea rääkima.

Veel üks koolikaaslane akadeemiast lisas, et on veendunud, et Kohver on kaitsepolitseis üks paremaid mehi ja venelased teadsid väga hästi, kelle nad kinni võtsid.

«Kaart, mida võtta, peab olema väärt – keegi ei tule ruutu kuut võtma,» oli koolikaaslane kujundlik. «See üritus käis konkreetselt tema, mitte aga kapo kui organisatsiooni vastu,» lausus ta.

Kohver on pärit Ida-Virumaalt Jõhvist. Kaheksa klassi lõpetas ta Jõhvi gümnaasiumis, toonase nimega Adolf Kesleri nimelises Kohtla-Järve 5. keskkoolis. See eesti kool üldiselt venekeelses linnas oli toona üle Eesti tuntud väga tugeva ja eestimeelse koolina.

Üks Kohvri lapsepõlvesõber ja klassivend meenutas, et toonases Jõhvis mängisid eesti ja vene poisid enamasti eraldi ning mõnikord tekkis ka vastasseise. «Neid polnud küll iga päev, aga vahel tuli ette,» rääkis ta.

Lapsepõlv Ida-Virumaal tagas, et vene keel sai lastele oluliselt paremini selgeks kui kusagil mujal Eestis. Kohvri keeleoskusele aitas kindlasti kaasa ka see, et tema ema ei olnud eestlane.

«Isa oli tal eestlane ja kodune keel oli neil eesti keel – ka ema rääkis väga head eesti keelt,» meenutas klassivend ja hoovisõber.

«Käisime koos Estoniga kergejõustikutrennis – ta oli tugev spordipoiss,» rääkis klassivend. «Ja ta oli väga hea sõber, kelle peale võisin alati kindel olla.»

Lapsepõlvesõpra ei pannud imestama, kui Kohver pärast kutsekooli Tallinna toonasesse Nõmme miilitsakooli õppima läks. 1989. aastal, kui mees sellesse nime järgi nõukogude kooli astus, olid selle juba lõpetanud esimesed legendaarsed eesti noormeestest kokku pandud lennud. «Eston tahtis korrakaitsjaks saada – see oli tema unistus,» lisas kunagine tuttav.

1991. aastal lõpetas Kohver miilitsakooli – samal aastal taastati politsei. 1992. aastal läks ta riigikaitse akadeemiasse, mille korrektsioonikolledži (vanglateenistuse suund – toim) ta 1996. aastal lipniku auastmes esimese lennuga lõpetas.

Taasloodud kaitsepolitsei otsis tollal töötajaid ja Kohver oli üks neljast-viiest riigikaitse akadeemia tudengist, kes 1994. aastal sinna praktikale läks. Eesti ja vene keelt valdavale, sportlikule ja konkreetsele noormehele pakkus kaitsepolitsei pärast akadeemia lõpetamist ka tööd ning seda on ta erinevatel ametikohtadel siiani teinud.

«Hea konkreetne töötaja, kellel on alati olnud ka oma arvamus,» iseloomustas üks endine ülemus kunagist alluvat.

2010. aastal omistas president kaitsepolitseiametnik Kohvrile Kotkaristi V klassi teenetemärgi.

Tagasi üles