Eeva Pargi valgevalul(ine) luule

Foto: Pm

Luule on kuulamiskunst. Tema ürgses aluskihis on itkud, hällilaulud, joiud, arbumissõnad. See tähendab, et kirjutatunagi on luule mõeldud kõigepealt kuulamiseks.

 Ka siis, kui seda raamatust vaikselt endamisi loetakse. Kuidas pilt ja mõte jõuavad sõnakujundini, omandavad rütmi läbi korduste või riimi. Kuidas me siseneme keelde, saame osaks sellest ja seal omakorda kogeme sõnadetagust, üksnes välkvalges lühiühenduses avanevat ilu ja tõde. Mis on luules üks ja seesama. Luules kuulatakse igavikku, luule ise on igavikukarje, või nagu Paul-Eerik Rummo kirjutanud – «artikuleeritud karje». Platoni «Pidusöögiski» räägib Diotima, et «mis osutub mitteolemisest olemisse ülemineku põhjuseks, on looming». Me tunneme selle ära sõnas poïesis. Luule on loomisetegu.

Kirjutasin selle lõigu ääremärkusena Eeva Pargi valikkogu lugedes. Aga see on ühtlasi sertifikaat väitele, et «Oda jälg õhus» on kokkupuude tõepoolest (hea) luulega, millest mitmed on saanud lauluks Helin-Mari Arderi esituses. Luulega on nagu muusikaga, seda päriselt ümber öelda ei saagi. Peab ise kuulama.

No kuidas seletada «Oti sünnipäeval» avavaid ridu Lehvitades tiibu / tõusevad lohinal lendu müüriäärsed jasmiinid jne, mida luuletuse arenedes kroonib kõiksusepüüdlik tõotus? Ei saa, ilma laskumata lihtsustusse. Nagu ei saa ka labastamata ümber öelda armastava naise kirge, mis laheneb eksistentsiaalses äratundmises, algab aga ridadega Sinu sügavas süleluses / mu keha oiatab tasa.