Eestit ei kaitse mitte ainult NATO vihmavari ja metsas kaevikuid kaevavad laigulises vormis poisid, seda teevad omal moel ka laulupeod, Muhu sussid, e-valitsus, seenemetsad ja metsmaasikad. Need on osa kuvandist, millega välisministeerium meid maailmas tutvustab.
äpsemalt teeb seda üks välisministeeriumi trükis, mis on nüüd ilmselt olemas kõigil neil 300 välisajakirjanikul, kes USA presidendi Barack Obama visiidi ajal siin käisid. Meie tutvustamine maailmas kuulub aga sellisesse valdkonda nagu avalik diplomaatia, mis on omal kohal ka riigikaitse arengukava mittesõjalises osas ja peaks tegelema nii strateegilise kommunikatsiooni kui psühholoogilise kaitsega.
«Avalik diplomaatia on osa diplomaatiast, mis toetab Eesti diplomaatiliste eesmärkide saavutamist läbi avalikkuse,» teeb välisministeeriumi avaliku diplomaatia osakonna peadirektor Taavi Toom kokkuvõtte.
Avalik diplomaatia tegeleb kolme põhivaldkonnaga: Eestile sõprade otsimine, iseenda neile tutvustamine ja jälgimine, mida nad meist arvavad.
Avaliku diplomaatia abil ehitatakse, hoitakse ja arendatakse Eesti partnerite võrgustikku, mis ei tähenda ainult teisi riike ja suuri rahvusvahelisi organisatsioone, vaid ka erinevate sektorite esindajaid neis riikides ning tavalisi inimesi, kes meist huvituvad. «On oluline, et oleks piisav hulk mis iganes valdkondadest inimesi, kes oleks Eesti tegemiste ja meie poliitikatega hästi kursis,» räägib Toom.
Avalikus diplomaatias ei osale mitte vaid kindlate elualade esindajad, nagu diplomaadid ja ajakirjanikud – siin on olulisel kohal kõik Eesti sõbrad ja eestlased laias maailmas. Kindlasti võib ühe võimsaima esindajana nimetada helilooja Arvo Pärti, kes on hingelähedaseks saanud väga paljudele inimestele maailmas ning toonud nende teadvusse ka sellise paiga nagu Eesti.
Ministeerium kasutab meie ja meie maailmavaate tutvustamiseks järjest enam elektroonilisi vahendeid ning ergutab ka diplomaate ja saadikuid seda tegema. Toom toob hea ja värvika näitena esile veebipäeviku gondorikroonika.vm.ee, mida peab Matti Maasikas – Eesti alaline esindaja ELi juures. «Tema kirjutab väga huvitavalt lugusid ELi argipäevast,» kiidab Toom.
Välisministeerium tegeleb ise pidevalt Eestit tutvustavate materjalide loomisega – nende sisu lähtub muidugi sellest, kellele ja mis puhuks need loodud on. Toomi kinnitusel on väga suur nõudlus ka lihtsalt üldiselt Eestit tutvustavate materjalide järele. Eriti tugev oli see muidugi vaid mõni nädal tagasi president Obama visiidi ajal. 300 välisajakirjanikku neelasid Toomi sõnul pea kõike Eesti kohta käivat. Samal ajal tõusis hüppeliselt ka nende inimeste hulk, kes interneti otsingumootoritest uurisid, mis ja kus see Eesti üldse on.
«Alati leidub kuskil keegi, kes võiks Eestist rohkem teada,» kinnitab peadirektor. Sellest lähtub ka peagi saabuva Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks algatatud projekt «Sada Eesti sõpra».
Kuni suure juubelini kavatsetakse siia igal aastal tuua noori ajakirjanikke üle terve maailma, kellele tutvustatakse meie riiki – koju peaksid siit minema noored, kes teavad meist palju enam ning oskavad meid puudutavas infos pisut paremini orienteeruda ja on huvitatud meist kirjutamast. Sel suvel käis siin esimene selline grupp, kes jäi Eestis veedetud nädalaga väga rahule.
«Tagasiside oli isegi nii positiivne, et üks Venemaa noor ajakirjanik on meiega ühendust võtnud ja rääkinud, et tegemist oli tema jaoks silmi avava reisiga, mille järel ta ei suuda enam Venemaal elada – ta tahaks tulla Eestisse ning siin tööle asuda,» meenutab Toom.
Kogu Vene meedia Eestist muidugi nii hästi ei arva ning ka sellel hoiab avalik diplomaatia silma peal, niisamuti meiega sõbralikes suhetes olevate riikide kajastusel meist. «Eriti jälgisime muidugi president Obama visiidi kajastust, kuigi meediamonitooringuga tegeleme iga päev. Väga valdavalt oli see nii objektiivne kui positiivne, kuigi leidus muidugi ka selgelt vastuvoolu ujujaid,» räägib Toom.
Nähes negatiivset, väära sisuga või isegi pahatahtlikku kajastust Eestist, sõltub diplomaatide reaktsioon muidugi sellest, millise riigiga on tegu. Kõige tüüpilisem teema, kus Eestit negatiivses valguses näidatakse, on seotud vähemuspoliitikaga, ent see põhineb Toomi sõnul enamasti väärinformatsioonil. Igal juhul on tavaliselt võimalus info levitajale olukorda selgitada.
«Venemaa inforuumis on muidugi raske midagi ära teha, sest seal on hoopis teised põhimõtted, kuigi ka seal on võimalik tilk tilga haaval uuristada,» toob Toom näite teistsugusest maailmast.
Väärinformatsiooni ümberlükkamisel on väga olulisel kohal rahvusvaheline kommunikatsioon – selgitada teistele riikidele meie fakte ja sõnumeid ning meie suurt pilti. Selleks tuleb pidevalt teha koostööd Eestist kirjutavate ajakirjanikega – see on täiesti igapäevane töö, ent kriisisituatsioonides tuleb seda teha väga palju enam.
Üks olukord, kus Eesti pidi väga palju pingutama enda narratiivi maailmani viimisel, oli 2007. aasta pronksöö, kus tänavarahutused olid vaid jäämäe tipp, selle taustal käis infosõda, millele lisandus veel ka infotehnoloogiline sõda.
Kaitsepolitsei ametniku Eston Kohvri röövimisega kaasnevat Toomi sõnul pronksööga võrrelda ei anna, sest toona käis oluliselt ulatuslikum propagandasõda – võitlus erinevate maailmavaadete vahel. «Siin ei olegi avalikkuse suunas vaja midagi muud teha, peamine, et oleks oma kodupublik informeeritud ja meedia kajastaks seda infopõhiselt,» kinnitab Toom, kelle hinnangul on välismeedia juhtumist seni vägagi adekvaatselt kirjutanud.
Ukraina kriis on aga toonud mitmeid uusi väljakutseid. «Me peame silma peal hoidma vastaspoole katsetel õõnestada nii meie kuvandit kui liitlastevahelist ühtsust,» nendib Toom. Sealjuures on äärmiselt oluline jagada pidevalt infot meie kohta, sest kuna oleme Venemaa väike naaber, pööratakse meile ka tavapärasest palju rohkem tähelepanu.
«Nähakse, et Eesti ja Ukraina olukord on väga erinev, sest Eesti on siiski NATO ja ELi liige,» rõhutab Toom. «Teisalt on kogu aeg olnud tegemist delikaatse balansseerimisaktiga, et säilitada Eesti kui stabiilse riigi kuvand.»
Välismeedia spekulatsioonid, et Narva on järgmine Krimm, sellele kaasa ei aita. Meile on aga oluline, et oleksime välisinvestoritele, ettevõtjatele ja turistidele endiselt atraktiivne paik. Selleks ongi oluline meie põhjamaa kuvand, mida tutvustavad nii Eestist rääkivad brošüürid kui lehekülg estonia.eu. Oluline on näidata, et me ei ole mitte ainult julgeolekuga tegelev riik, mis panustab NATOs eeskujulikud kaks protsenti, vaid oleme hästi toimiv, uuendustele orienteeritud, läbipaistva asjaajamisega riik, kus on lihtne asju ajada.
Vajadus, et maailmas teataks, mis ja kus on Eesti, ei ole sugugi veider väikerahva kapriis – esiteks on muidugi kõigil vaja sõpru, aga need sõbrad võivad aidata Eestit meie kohta levivate väärkuulduste tabamisel, ennetamisel ja nende mõju pehmendamisel, seda nii kriisiolukorras kui rahulikel aegadel.
