K, 30.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kellavärgiga metsõunapuu

ARVUSTUS: Udo Uibo «Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid»
Arno Oja
, kirjanduskriitik
Kellavärgiga metsõunapuu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Udo Uibo
Udo Uibo Foto: Tairo Lutter

Tavatsetakse ütelda, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Siis on Udo Uibo põikpäine kingsepp, aga tõeline filoloog. Ta sai ülikoolist hea lingvistikoolituse, töötas KKIs ja seadis siis Keele ja Kirjanduse keeleteaduse toimetajana oma liistud ritta. Kuid toimetajapisik hakkas külge ning kirjandus tõmbas ligi. Ta tegi endale nime kriitikuna, toimetas Loomingus teisi kriitikuid ja kirjanduspäid ning õpetas nooruses koguni ühe Mats Traadi romaanitegelase luuletusi kirjutama. Minetamata seejuures teadlashuvi sõnaloome, sõnade päritolu ja keeleseade vastu.

Oma liistude juurde tagasi ei viinud Uibot sugugi keskeakriis, pigem hoopis keskea rõõmud. Algatus oli juba aegsasti tehtud – Udo Uibo esines raadio «Keelekõrvas», pani siis kõrvaklapid pähe ja hakkas inglise keelest ilukirjandust eestindama. Üle kümne teose on ta tõlkinud kindlasti, sealhulgas sellised menukid nagu George Orwelli «Valaskala kõhus» (1995) ja Anthony Burgessi «Kellavärgiga apelsin» (2001, 2. tr 2005). Viimane oma vene ja angloameerika segaslängiga oli kindlasti paras pähkel, aga etümoloogist tõlkijale arvatavasti ka omaette maiuspala. Parasjagu sobiv Uibo enda Keeles ja Kirjanduses ilmunud (ilmuvate?) «Etümoloogiliste märkmete» kõrvale. Eks Burgessi teksti eestindadeski olnud tarvis kaevuda ühe või teise sõna päritollu, aga pidi ka ise sõnavõlur olema. Seegi omaette kellavärk, täpne, kuid plahvatusohtlik.

Pole ime, et Uibo oma sõnalugusid vesteteks nimetab. Vaimukas vesteline stiil on talle alati omane olnud ja ei vea seegi kord alt. Tõsiteadus ei pea just tingimata purukuiv olema. Ning kõikvõimalikke esseiste ja kolumniste, iseäranis keeletajutuid, on meil niigi ülearu! Kes oskab ühe lause teise kõrvale seada, kuulutatakse kohe emmaks-kummaks neist, mõni korraga ka mõlemaks. Minu teada ei ole Udo Uibo püüdnud otsesõnu neist kumbki olla.

Siinse 150 sõnaloo hulgas on igat masti «karvaseid ja sulelisi». Meedia vahendusel on juba kuulsust võitnud kodumaine Pontu, kes olevat armastatud agent 007 James Bondi sugulane. Aga selle raamatu põhjal saab konstrueerida ka niisuguse lause: «Mees oli grogi, kuid maarus end  tamparile kappi lükkama». Kuidas see kõlaks tänapäeva eesti kirjakeeles? Muuhulgas esitab «Sõnalugude» autor ka ingliskeelse sõna groggy etümoloogia ja lisab: «algses tähenduses «purjus» seda sõna meil ei kasutata» (lk 31). Siinjuures luban ma endale küll luksust eriarvamusele jääda!

Kokkuvõttes ent peab nentima, et meie põlvkond osales kord laulvas revolutsioonis ja nägi Eesti riigi taassündi, kuid seesuguses keele- ja kultuurirevolutsioonis, mida seesama riik meile praegu peale surub, ei tahaks küll kaasa lüüa. Samas, ehkki EKI suruti teadusasutusena vaeslapse sundseisu, ilmub Udo Uibo oma etümoloogiasõnaraamat kindlasti. Metsõunapuu ei murdu, kellavärk plahvatab ja «ükskord võidab eesti keel niikuinii»!

Raamat

Udo Uibo

«Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid»

Tänapäev, 2014

215 lk

Märksõnad
Tagasi üles