/nginx/o/2021/04/05/13714028t1h9c77.jpg)
Mugavus- ja lodevuspagulus või midagi väga sarnast oli Eestis päevakorral terve 19. sajandi teise poole ja uuesti pärast Teist maailmasõda, osutab etnoloog Aivar Jürgenson. Nüüd, sadakond aastat hiljem, mõistetakse minejad hukka või õigeks üsna samu argumente kasutades. Asjad korduvad.
Kui üks pool nimetab Eestist lahkujaid mugavus- või lodevuspagulasteks ja teine pool leiab, et paljudele oleks tunduvalt mugavam hoopis Eestisse jääda (Postimees 23.08), tuleb rändeuurijale siin midagi väga tuttavat ette. Või kui poliitik leiab, et nende jaoks, kes teenivad kuus palka alla 500 euro, ongi õige lahendus välja rännata, siis oleks seegi mingil kujul justkui juba olnud. Nii umbes sajand tagasi. Sildid ja loosungid erinevad küll sõnastuselt, aga kui Eestit tabab järjekordne väljarännulaine, reageerib avalikkus kuidagi kahtlaselt tuttavaid mustreid järgides. Argumendid rände poolt ja vastu rühmituvad väga tuttava skeemi järgi.