Soe september ja suvetöö

Kiviktaimla suve lõpus. Foto: Merike Karolin

Tänavune september andis juunile silmad ette. Ilmad olid soojad ja päikeselised, sekka napilt hoovihma. Linnatänavatel kohtas korraga nii saapaid kui ka sandaale. Seenemetsas käis laulupidu. Kes ei saanud kohale sõita, vaatas televiisorist. Sestap olingi hämmingus, kui sügisese niitmistiiruga oma kuuskede alla jõudsin ja avastasin hulgaliselt ussitanud kuuseriisikaid, mida suures metsas otsinud olin. Natuke narr tunne, eriti kui mõelda sellele, kui püüdlikult ma kõik seenejäänused teisele poole krunti külvasin.

Meil on vedanud. Jättes kõrvale kuus kuud kehva suusailma, siis on Eestis kaks olulist aastaaega ja kaks seisundit. Kevad ja sügis, suvi ja talv. Viimased kaks on kahtlemata seisundid. September on see tähtis kuu, kui seisund saab läbi ja algab sügis. Õitepuudust aias veel pole.

Puud-põõsad valmistuvad talveks, lumepuu uued võrsed hakkavad puituma. Linnud on jäänud vaiksemaks, mõned käratsevad, kui ma kivilas toimetan. Olen nimelt suvetööle jäänud. Lõpetan kivilat ja nii juba kolmandat nädalat.