Endine sõjakorrespondent ja praegune Rootsi Sõjateaduste Akadeemia õppejõud Johanne Hildebrandt seisis allveelaevajahi kuuendal päeval kodus televiisori ees ja karjus ahastusest. «Kuidas on võimalik, et nad ei küsi õigeid küsimusi?» Ekraanil paistis reporteritest ümbritsetud admiral Anders Grenstad, kes oli äsja jutu sees puistanud, et võõraste allveelaevade kohta on Stockholmi saarestikus tõendeid leitud juba aastaid. Uudis kukkus maha nagu sangpomm kurtide jõusaalis – mitte keegi ei märganud.
Tellijale
Oliver Kund: allveeviirastus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hildebrandti ahastus iseloomustab hästi kogu Rootsi ühiskonna fundamentaalset probleemi. Riigikaitse pole 200-aastases rahuajas elanud maal juba pikka aega olnud avaliku arutelu küsimus, vaid ministeeriumi ja kaitseväe eraasi. Riigipiiri rikkumise intsidentidest on tasahilju saanud samasugused majasisesed probleemid nagu see, kas kinnitada detailplaneering või kellele anda kalastusluba. Ainult et esimesest võib sõltuda riigi ja rahva turvalisus, teistest mitte.