Anu Saagim: armasta elu!

Anu Saagim Foto: Pm

Poiss tulistas õpetajat. Kuulsin sellest, kui olin 13.55 lõpetamas meeleolukat intervjuud Raadio 2s Ingrid Peegiga, kus kiitsin taevani sombust, kuid mõnusalt sooja sügisilma ja nentisin, et kui armastad elu kogu südamest, siis armastab elu sind ka täiega tagasi. Tingimusteta.

Toimetuse poole kõndides lihtsalt nutsin. Ma ei tea, kas mind jahmatas tõik, et meie väike riik oli jõudnud koolitulistamise jubedasse nimistusse, või hoopis see, et tulistaja oli vaid 15-aastane. Täpselt sama vana kui minu poeg. Täpselt sama vana kui paljude minu tuttavate lapsed. Lapsed, kelle suust olen justkui möödaminnes kuulnud, kui vastumeelne on mõnikord kooli minna. Ma pole kunagi küsinud, miks. Miks? Sest mul on kiire. Kohutavalt kiire, et jõuda enne tööleminekut jooksuringile, maniküüri või kokkusaamisele «väga oluliste inimestega». Mul on kiire ka pärast tööpäeva, sest tõttan spaasse, kostüümiproovi või kokteilipeole.

Tol koledal päeval läksin koju. Minu poeg oli kodus haige ega teadnud juhtunust. Rääkisin talle. «Ta ei teinud seda ilma põhjuseta,» ütles minu poeg napilt. Ma ei uskunud oma kõrvu ja küsisin, et mis mõttes. «Keegi pole nii loll, et astuda sellist sammu ilma põhjuseta,» täpsustas ta. Olin vait. Olin päris pikalt vait, sest ma ei julgenud rohkem küsida.